Võin arvata, et nii nagu tal oli oma eriline, ,,valikuline" vahekord tegelikkusega, nii jagunesid ka raamatud tema jaoks küllalt selgesti huvitavateks ja mittehuvitavateks. Ja võib arvata, et nii nagu ta tegelikkuse seda osa, mis teda huvitas, võttis vastu eriti intensiivselt ja värskelt (viimast kinnitab selle peegeldumine loomingus), nõnda pakkusid ka kaasahaaravad raamatud talle väga mõjuvaid elamusi, võisid anda impulsse, mille mõju ulatus läbi aastate ja võis realiseeruda biograafiliselt ja loominguliselt tähendusrikasteks ettevõtmisteks. Mitut puhku on Smuul kirjutanud oma lemmikkirjanikest ja armastatud kirjanduslikest kangelastest. Nendes kirjapanekutes on rohkem nimesid, pealkirju ja mõnesõnalisi iseloomustusi kui süvenevat sissevaadet kirjaniku ja ilukirjanduse vahekorda. Kummati annavad need kohati loetelu meenutavad ülevaated küllaltki selge käsitluse mitte üksnes Juhan Smuuli kirjanduslikest sümpaatiatest, vaid ka antipaatiatest, heidavad valgust
Üritab seda lineaarselt jutustada. Aga see ei tule välja, sest kogu aeg tuleb jutustada ka millestki muust. Sentimentalismis see kahtlus jätkub ei ole ainuõige kujutamisviis. Romaani alal tehakse eksperimente. Realismil on palju aspekte. Mida kujutatakse realistlikult? Elu, mingit juppi sellest? Romantiline romaan. Tekkis Jena koolkonnas. Jenalased sattusid mitemti vastuollu Goethega, kes oli Waimaris jõudnud oma hiilgeaja tippu. Wilhelm Maisteri romaan. Romaan, kus keskendutatakse biograafiliselt inimesele, kes alustab eluteed. On segaduses, ei tea, mida peale hakata. Pärast mingit etappi jõuab faustlikule järeldusele,et nüüd on see hetk käes, kus asi on valmis, inimene on küps sisemiselt, leidnud koha ühiskonnas jne. Positiivse lõpuga. Jena romantik Ludvig Thick(?) oli kontaktis inglise romaaniga. Ütles et nii pole elu ja inimese olemise suhtes õiglane. Faust toetub ebamäärasele keskaegsele legendile. Põlistab saksa romantiute sümboli ehk taevasinise lillekese.
annaabi.ee 
