Autor Lewis Carroll Niisama põnevaid kui Alice`i seiklused on biograafidele ka nende looja Charles Lutwidge Dodgson (Lewis Carroll)-viktoriaan, kes näis elavat kaht täiesti isemoodi elu. 27. jaanuaril 1832 Inglismaal Daresburys sündinud Dodgson oli vaimuliku üheteistkümnest lapsest vanim, kes armastas rohkem omaette hoida. 1851. aastal asus ta õppima Oxfordi ülikooli ning pärast lõpetamist jäi tööle sama ülikooli matemaatikateaduskonda kus temast sai kaasaegsete sõnul kiuv, kuid täpne õpetaja ning tänaseks suuremas osas unustatud geomeetria- ja
aastani. Perioodist märts 1478 kuni 1483 ei ole tema liikumise kohta kindlaid andmeid. Hertsog René suri 1480. aastal. Josquin võis koos ülejäänud kapelliga minna 1481. aastal Pariisi. Üks tema varastest motettidest "Misericordias Domini in aeternum cantabo" vihjab otsesele sidemele kuningas Louis XI-ga. Pärast kuninga surma 1483. aastal naasis ta Condé'i, et võtta vastu oma onu pärandus. 4 1.2 Milano Aastad 14801482 on olnud biograafidele kõvaks pähkliks. Leidub vasturääkivaid viiteid, nagu oleks Josquin olnud veel Prantsusmaal või läinud juba Ferrarasse või Napolisse Sforzade teenistusse. 1480. aastate alguses Ferraras oleku kasuks räägib "Missa Hercules dux Ferrariae", mis stiililiselt ei sobi aastatesse 15031504, kui Josquin oli teadaolevalt Ferraras. Veel on pakutud, et Josquin oli mõnda aega Ungaris, selleks annab alust 16. sajandi dokument, mis kirjeldab Ungari õukonda ja nimetab Josquini ühena kohalolnud
noorusaja iidolist Schopenhauerist, ärapöördumine kogu modernsest kultuurist. Kui meenutada, et Nietzsche hilise loomeperioodi loosungiks oli kõigi väärtuste ümberväärtustamine, siis pole säärastes muutustes midagi imelikku. Kõlab ju Nietzsche ennast tõlgitseva teose "Ecce homo" (e.k. 1996) alapealkiri: "Kuidas saadakse selleks, mis ollakse". Nietzsche loometee lõppakordiks ja tõeliseks maiuspalaks biograafidele kujunes hullumine 1889. aasta algul. Tal diagnoositakse progresseeruv paralüüs ning mõtleja kuhtus perekonna hoole all. Vaatamata stiilirevolutsioonile filosoofia kirjutamisel, mahlakatele väljaütlemistele ning pidevale enesereklaamile ei võtnud kaasaeg Nietzschet filosoofina tõsiselt. Kui oletada, et Nietzsche oli prohvet, siis pole selles midagi imelikku -- prohvetid kuuluvad tulevikule. Postuumne tõlgitsusorgia Nietzsche ise aitas paljuski oma vääritimõistmisele kaasa