kehas on elavhõbeda ühendite sisaldus küllaltki suur. Sellise kala söömine on tervisele väga ohtlik. Niimoodi juhtuski Jaapanis Minamatas 1950.1970. aastateni, kui kohalik keemiatehas Chisso laskis oma elavhõbedat sisaldavad reoveed Minamata lahte. Tulemuseks oli 1784 surnut. Teadlased on täheldanud, et elavhõbeda mürgistus põhjustab iibislaste sugukonda kuuluval liigil Eudocimus albus homoseksuaalsust. 5.2 Mõju organismile Elavhõbeda puhul tuleb juttu teha ka bioakumulatsioonist. See tähendab püsivate ainete, mida organism ei lagunda ega väljuta, kogunemist elusorganismidesse. Elavhõbe on tugevasti akumuleeruv. Metallilise elavhõbeda organismist eritumise poolestusaeg on tavaliselt 3 aastat, elavhõbedasoolade puhul on see aeg aga kõigest mõni nädal. Inimorganismis väheneb elavhõbeda hulk pooleni 70 päevaga ja kalades 2 aastaga. Elavhõbedasoolad imenduvad väga kiiresti organismi. Umbes 80% elavhõbedaaurudest imendub organismi kopsude laudu
ladestuda sel viisil kiiresti organismide kudedesse kuni mürgiste koguste tekkimiseni. Aine ei ladestu siiski üksnes organismi rasvkoesse nagu orgaanilised klooriühendid, vaid seondub ka proteiinidega. /38/ Veest omastab organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul. Metüülelavhõbe kahjustab närvisüsteemi, eelkõige suuraju koort, pärssides rakkudes valgusünteesi, tagajärjeks on rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine. Elavhõbeda puhul tuleb juttu teha bioakumulatsioonist. See tähendab püsivate ainete, mida organism ei lagunda ega väljuta, kogunemist elusorganismidesse. On ilmne, et niisuguste ainete kontsentratsioon elusorganismides kasvab järsult toiduahela piires. samuti loomade vananedes. Elavhõbe on tugevasti akumuleeruv. Näiteks merevees, milles Hg foon on alla 0,1 ppb (ppb=parts per billion miljardik osa) võib kalade koes kontsentratsioon ületada 0,5 ppm (ppm miljondik osa). Sellise kala söömine pole tervisele kasulik! Mõned
annaabi.ee 
