mida esitati basseinis. See oli kui Kurt Vonneguti poolt kirjeldatud karass. Karass on selle liikmete endi teadmata spontaanselt ja ettearvamatult moodustunud rühm inimesi, kes teeb mingeid eesmärgistamatuid tegevusi. 13. Jaan Toomik Kopli Liinidel. Nõukaaegne piiritsoon, jalutuskäigud mere ääres olid keelatud. Praegu ei kujuta ette, et tal oleks poolteist tundi aega lihtsalt jalutada mere ääres. 14. Billeneeve Kalamajas. Lastena pidasid nad üht kena verandaga maja ’’oma’’ majaks. Keegi korraldas aastaid hiljem näituse selles majas, nende majas. 15. Märt Matis Lill määratlematus paigas Rahumäe kalmistu, Mustamäe ja Nõmme vahel. Lugu mulla Nasserdinist, kes ei viitsinud oma kogudusele jutlust pidada. 16. Jüri Kotšinev endises koduhoovis endisel Admiral Nahhimovi tänaval. Multikultuurne keskkond, esimene lahing, kus arvulises vähemuses eesti poisikesed saavutasid
esitamise üheks võimaluseks kujuneb nn slämmiluule Tõnis Vilu taotleb mingil määral suuremat tervikut. ,,Oh seda päikest" (2013) tavalise luulekogu moodi rohkem kui järgmised. Kahte järgmist on Krull vaadelnud kui teatavat ulmeluulet (Vilu loob ulmelise või tüstoopilise maailma): ,,Ilma" (2014) ja ,,Igavene kevad" (2015). Sotsiaalsema nurga alt vaadates paistavad silma 3 järgmist: Helena Läks tõusis esile Värske Rõhu kaudu. Vaimukas tsükkel ,,Marginaalsest luuletajast", Billeneeve (Pille Neeve) - alustanud kunstnikuna. Kirjutas sinna juurde luule. Isiklik lüürika, terav toon (see pole maksimumi peale keeratud ning meeletut provokatsiooni pole). Siim Sinamäe kirjutab klassikalist vormi, vabavärssi, ropendab, vahel lüüriline vorm otsingud. Sotsiaalne luule on seotud ka naisluuletajatega. Triin Soometsal ja Elo Viidingul. Feminism annab tõsise joone, mis kohtub teiste joontega. Soometsal ja Viidingul on algusest peale
annaabi.ee 
