eest vastutama ja mõistma, mille nimel ma midagi teen. Samas, kui hinnata haridusteed algklassist gümnaasiumi lõpuklassini, siis leian seoseid vähemalt kahe paradigmaga. Esiteks biheiviorism. Kuna tegemist oli ajaga, kus õppetöö oli õpetajakeskne, suunaga esinemisele, mõõtmisele ning püüdele vältida vigu. Õpetaja määratles õppimise eesmärgid, millest lähtuvalt õpitegevus tükeldati ja määrati iga õppimise etapi eesmärgid ja mõõdetavad saavutamise viisid. Bihevioristlikus käitumises on inimene mõjutatud keskkonnast tulevate stiimulite poolt. Õpilasena olin teadmiste passiivne vastuvõtja, kes oma töö eest ise ei tahtnud vastutada. Kuigi kasvatuses kasutatavad reeglid olid selged ja täpsed, tundus, et õppisin kellelegi teisele, mitte endale. Samas reeglid ja piirid tekitasid minus turvatunde, aitasid mind tunda kindlana ja kaitstuna. Teiseks positivistlikku paradigma tunnused. P. Kreitzberg ja S. Priimägi väidavad (1992),
Inimese käitumine koos oma üksikasjade ja keerukusega moodustab biheivioristi uurimisprogrammist ainult ühe osa." (Watson 1913:158) Bihevioristid loobusid uuringu objektiivuse huvides mõõdetamatu muutuja, teadvuse, kirjeldamisest (tunnistades samas selle olemasolu) ja hakkasid uuringutes kasutama mõõdetavaid suurusi - stiimuleid ja reaktsioone. Biheviorism oli reaktsiooniks inimese introspektiivsele käsitlusele, mille järgi inimest panevad tegutsema tema teadvuses asuvad jõud. Bihevioristlikus käsitluses on inimene (samuti loom) mõjutatud keskkonnast tulevate stiimulite poolt. Reageerimine stiimulile mingil viisil toob kaasa tulemuse, mis võib olla käituja jaoks nii positiivse (kinnitus) kui ka negatiivse (karistus) tähendusega. Edward L. Thorndike´i tagajärje seaduse (law of effect) järgi suureneb seos stiimuli ja konkreetse reaktsiooni vahel juhul kui reaktsioonile järgnes kinnitus ja seos väheneb kui reaktsioonile järgnes karistus,
annaabi.ee 
