2 33 1. Sissejuhatus 34Prokrastinatsioon on laialt levinud eneseregulatsiooni häire (Steel, 2007). See nähtus hõlmab 35teadmist, et mingi kohustus on vaja kindlal ajaperioodil sooritada, kuid sellest hoolimata ei 36suudeta end piisavalt motiveerida, et ülesanne õigel ajal ära teha (Senécal, Koestner, & 37Vallerand, 1995). Tegu on ennasthävitava harjumusega, mis raskendab hakkama saamist 38õpingutega, tööga ja isikliku eluga (Beswick, Rothblum, & Mann., 1988). Eesti keelne termin 39on ,,viivitamine" aga varasemas teaduskirjanduses (Aus, Arro, Jõgi, & Malleus, 2014; Joonas, 402014), on kasutatud ka võõrkeelset sõna prokrastinatsioon. Käesolevas töös kasutatakse 41mõlemat sõna sünonüümina. 42 Prokrastineerijatel (indiviidid, kes kasutavad prokrastineerivat käitumist, ehk lükkavad 43oma tegevusi edasi) on keeruline oma plaane ellu viia, mistõttu nad tunnevad, et on iseendid 44alt vedanud
õpihoiakuga üliõpilased (Parpala, Lindblom-Ylänne, Rytkönen 2011, Rohtjärv 2011 kaudu). Sügava õpihoiakuga üliõpilased püüavad keskenduda olulistele tähendustele, peamistele ideedele, teemadele ja põhimõtetele, õppides nii üksikdetaile kui ka üldist pilti (Biggs & Tang 2008, Rohtjärv 2011 kaudu). Need üliõpilased on enamasti heatujulised ning võtavad õppimist kui naudingut (Biggs & Tang, 2008; Ramsden, Beswick, Bowden, 1989, Rohtjärv 2011 kaudu). Pindmise õpihoiakuga üliõpilane lähtub soovist teha ülesanne ära võimalikult väikse vaevaga, ta ei vaimustu õppimisest ega tunne selle üle heameelt (Biggs & Tang, 2008; Ramsden jt, 1989 Rohtjär 2011 kaudu). Selles, milliseks kujuneb aga üliõpilase õpihoiak, mängivad teiste tegurite, nagu kodune taust, õpikeskkond põhi- ja keskkoolis ja elustiil, seas rolli ka õppejõud
annaabi.ee 
