See lahing oli n-ö otsustanud Pärsia saatuse. A läks Babüloni ja Susasse ja 330. sõitis Pärsia pealinna Persepolisessse, kus põletati maha Pärsia kuninga loss (teadlikult või mitteteadlikult pidusöögi viimases faasis...mingi sõnakõlksu peale...(küll oleks hea näha ka Xerxese koda põlemas tehtud). Edasi läks A Ekbatana alla, alistas selle ka. Siis toimus Pärsias riigipööre. Dareiosest polnud enam asja. Tema enda kaaskondlased, keda juhtis ülik Bessos, tapsid Dareiose III ja Bessos kuulutas end kuningaks. A poliitika muutus nüüd. Hellenite kättemaks oli teoks tehtud, seda polnud põhjust enam jätkata. A saatis kreeklaste liiduväed tagasi ja hakkas muutuma järk-järgult hellenite eestvõitlejast maailmavalitsejaks. Käsitles end Pärsia kuningavõimu pärijana. Võttis omaks poliitika, mille kohaselt Bessos oli usurpaator, seadusliku kuninga mõrvar, A ise oli siis D järglane ja kohustatud B-le kätte maksma.
moodustavates Makedoonia aristokraatides. Esimene kindel märk sellest oli Aleksandri vastu suunatud vandenõu, mis tuli ilmsiks 330. a. Kahtlusalusena hukati ka Parmenioni poeg, kes vandenõust kuulnuna polnud sellest teada andnud. Peagi lasi Aleksander tappa ka Parmenioni. Sõjakäik jätkus edenemisega Iraani kiltmaal ja tänapäeva Afganistanis ning 329. a. sissetungiga Kesk-Aasiasse (Baktriasse ja Sogdianasse). Kuigi piirkonna kaitset juhtinud Bessos hüljati toetajate poolt, langes vallutajate kätte vangi, saadeti Ekbatanasse ja hukati piinarikkalt, kulus Aleksandril maa alistamiseks neli aastat. 327. a. abiellus ta Sogdiana üliku Oxyartese tütre Roxanaga. Samal ajal teravnesid suhted makedoonia aristokraatidega, mida võimendas Aleksandri äkiline meelelaad ja süvenev joomarlus. Nii tappis kuningas joomapeol ägestudes odaheitega ühe oma lähima kaaslase Kleitose (328. a.)
annaabi.ee 
