põgenes. Noor preester mõisteti kümneks aastaks raudu ja häbimärgistamisele. Mina olin Lille'I linna timukas, nagu see naine ütles. Ma olin sunnitud süüdlast häbimärgistama. Süüdlane, mu härrad, oli mu vend! Ma vandusin siis, et too naine, kes oli ta hukatanud, kes oli enam kui ta kaassüüdlane, sest tema oli kuriteole õhutaja, peab vähemalt jagama ta karistust." Punase kuuega mehe vend aga ei teadnud sellest midagi, ta põgenes mileediga Berrysse, kus tema valdusesse nti vaike kirik. Naine esines tema õena. Seal armus mileedisse krahv de La Fere. Nad abiellusid, preester lahkus sealt ja andis end üles, samal õhtul poos end üles. Mees punase mantliga oli leedi häbimärgistanud. "Charlotte Backson, krahvinna de La Fére, mileedi Winter, teie kuriteod on väsitanud inimesed maa peal ja jumala taevas. Kui te teate mõnda palvet, palvetage, sest te olete süüdi mõistetud ja peate surema."
Ma aimasin, kus ta end peitis, ma järgnesin talle, sain ta kätte, köitsin kinni ja põletasin ta ihule samasuguse häbimärgi, nagu olin põletanud oma vennale. Järgmisel päeval pärast minu tagasijõudmist Lille'i õnnestus mu vennal omakorda põgeneda. Mind süüdistati kaasaaitamises ja mõisteti tema asemel vangi niikauaks, kuni ta välja ilmub. Mu vaene vend ei teadnud midagi sellest otsusest. Ta oli uuesti ühinenud selle naisega, nad olid koos põgenenud Berrysse, kus tema valdusesse anti väike kirikla. Naine esines ta õena. Isand, kelle maa peal asus kirikla, nägi seda niinimetatud õde ja armus temasse, armus sedavõrd, et tegi talle abieluettepaneku. Siis lahkus see naine selle juurest, kelle ta oli juba hukutanud, ja läks selle juurde, kelle ta pidi hukutama, ning sai krahvinna de la Fere'iks.» Kõikide pilgud pöördusid Athosele, kelle pärisnimi see oli ja kes noogutas märgiks, et kõik, mida timukas rääkis, vastab tõele.
annaabi.ee 
