ennekõike [Ibid., lk 128]. Eksegeetilise koolkonna (19. sajandi) esindajad tunnistasid õigusena ainult seaduses sisalduvad õigus, sellele vaatamata nad ei eitanud (ratsionalistliku) loomuõiguse olemasolu. See lihtsalt ei puutunud juristidesse, see oli nüüd seadusandja asi. Riik toetus ratsionalistlikule loomuõigusele, mille seadusandja koodeksite kaudu ka positiveeris [Ibid., lk 129]. Carl Magnus Bergbohmi (1849-1927) oli seisukohal, et loomuõiguse kehtivuse on võimatu ja kehtib üksnes selle aja positiivne õigus e. seadus. Kui iga seadus on õigus, siis õigusvõim 16 ehk riik võib kehtestada suvalise sisuga õigust. Saksamaal see toimuski natsidiktatuuri aastatel, kui kõigepealt ,,korrigeeriti" põhiseaduse inim- ja põhiõiguste osa, mis käsitleti kui
2. Õiguse käsitlemine sotsioloogilise või psühholoogilise nähtusena. 3. Õiguse sisu allutamine seadusest väljapoole jäävale ja ühiskondlikult determineeritud eesmärgile. Austin, John oli inglise õigusfilosoof; tema kirjutistest pärineb moodne õiguspositivism keskendumine kehtivale ehk positiivsele õigusele. Kõneaktiteooria looja: keeleline üksus, millel terviklik suhtluseesmärk. Lokutsioon mida öeldakse; Illokutsioon lausungi eesmärk; Carl Magnus Bergbohmi võib pidada äärmuslikult seaduspositivistliku õigusõpetuse loojaks. Ta leidis, et ,,umbrohi, loomuõigus, tuleb hävitada halastuseta, olenemata vormist, milles see ilmneb, olgu avalik või varjatud." Selline nõudmine kehtis õigusteaduse kohta, millesse kuulusid nii õigusdogmaatika kui praktika ja ka õigusfilosoofia. Tavainimestele oli lubatud mõelda ükskõik millisest õigusest ning olgu see ükskõik kui taevalik.
annaabi.ee 
