olnud küsimus saatusest, ettemääratusest, vabast tahtest, juhusest, paratamatusest. Kui Oswald Spengleri räägib oma teoses "Õhtumaa allakäik" kultuuride morfoloogiast, siis sarnast määratlust saab kasutada ka saatusest kõneldes. Kuigi Spengler räägib konkreetses ajas ja ruumis toimuvate sündmuste põhjustest ja tagajärgedest, on see teos tänapäeval üle lugedes rabavalt tabav ka kaasaegse ühiskonna kohta. Enam-vähem Spengleri teosega samal ajal ilmunud Nikolai Berdjajevi "Uus keskaeg" (1924) ning Rene Guenoni "Nüüdismaailma kriis" (1925) käsitlesid kõik otsesemalt või kaudsemalt seda, et maailm - täpsemalt Lääne-Euroopa - on jõudnud oma hääbumise ja surmani. Guernon toob selle nälteks ajaloo- ja minevikukultuse meie kultuuris, võrreldes seda inimelu lõpus tekkivate mälestuste domineerimisega, tagasivaatega elule. Spengler väidab, et kultuur on jõudnud oma viimasesse faasi tsivilisatsioonini, ja sellele ei järgne enam midagi.
Kahekümnes sajand on korduvalt otsinudendale paralleele keskajast. Juba aastasaja alguses tuleb käibele mõiste uus keskaeg, sajandi viimasel kümnendil, aastatuhande lõpu lähenedes võib täheldada selle kasutuse intensiivistumist. Uus keskaeg on üldjuhul halvustava tähendusväljaga mõiste, see viitab tumedatele aegadele ning kuulutab nende kordumist. Traditsiooniliselt peetakse uue keskaja mõiste käibeletoojaks vene filosoofi Nikolai Berdjajevit (18741948). Berdjajevi ajaloofilosoofia lähtekohaks on, sarnaselt Spenglerile, kästlus ajaloo spiraalsest olemusest, aegae rütmilisest vaheldumisest. Uue keskaja avalause 28 annab meile teada: Ajaloos nii nagu looduseski on olemas teatud rütm, ajastute ja perioodide rütmiline vahetumine. Kõigi märkide järgi oleme välja astunud päevasest ajaloolisest ajastust ja sisenenud öisesse ajajärku
annaabi.ee 
