kandja nähtamatuks. Ilmas selle sõrmuseta ei oleks Bilbo oma missiooniga hakkama saanud. Tänu sellele pani ta plehku metsahaldjate juurest, mäekollide küüsist ning kõigelõpuks tungis ka vana lohe koopasse, kus Smaug (lohe nimi) magas hiiglasliku aardehunniku otsas. Sünklaanes (koht kus nende seiklus jätkus pärast Udumägesid) ei olnud vaid halbu ja kurje olevusi. Laane äärealadel ja Suure Ürgmaa jõe kallastel elas Beorn. To hiiglaslik mees kes suutis karu kuju võtta ja omas karu jõudu. Õnneks Beorn tundis võlur Gandalfit, seega saavutas sõrmusevennaskond Beorni juures puutumatuse. Sünklaas oli tihe ja suur mets mida läbis vaid Vana laanetee. Seda teed hoidis lahti (et ei kasvaks kinni) mingi haldjate loits, millest raamat lähemalt ei tutvustata. Sünklaane elanikeks olid peamiselt kohutavad ämblikud, kes elasid pesakondade kaupa puude otsas. Lisaks ämblikele leidus seal ka metsahaldjate kuninga palee
kandja nähtamatuks. Ilmas selle sõrmuseta ei oleks Bilbo oma missiooniga hakkama saanud. Tänu sellele pani ta plehku metsahaldjate juurest, mäekollide küüsist ning kõigelõpuks tungis ka vana lohe koopasse, kus Smaug (lohe nimi) magas hiiglasliku aardehunniku otsas. Sünklaanes (koht kus nende seiklus jätkus pärast Udumägesid) ei olnud vaid halbu ja kurje olevusi. Laane äärealadel ja Suure Ürgmaa jõe kallastel elas Beorn. To hiiglaslik mees kes suutis karu kuju võtta ja omas karu jõudu. Õnneks Beorn tundis võlur Gandalfit, seega saavutas sõrmusevennaskond Beorni juures puutumatuse. Sünklaas oli tihe ja suur mets mida läbis vaid Vana laanetee. Seda teed hoidis lahti (et ei kasvaks kinni) mingi haldjate loits, millest raamat lähemalt ei tutvustata. Sünklaane elanikeks olid peamiselt kohutavad ämblikud, kes elasid pesakondade kaupa puude otsas. Lisaks ämblikele leidus seal ka metsahaldjate kuninga palee
lagendikule, mis tundus kõigile kurjakuulutav. Nii see oligi, see oli huntie kokkusaamispaik. Igaltpoolt kostis ulgumist ja päkapikkud, võlur ja kääbik otsustasid ronida puude otsa, et ennast huntidest päästa. Kuid siis tulid ka mäekollid, kes tahtsid samuti sõpradele kätte maksta. Kollid panid juba puud, kus istusid seiklejad põlema, kuid viimasel minutil ilmusid kotkad, Gandalfi head sõbrad, kes päästsid nad ära, ja viisid Beorni(Gandalfi tuttava) juurde. Beorn oli nahamuutja, ta sai muuta end karuks ja vastupidi inimeseks. Ta võttis neid hästi vastu, sest talle meeldisid seiklusjutud. Kui nad olid tükk aega Beorni juures olnud, asusid nad teele läbi Sünklaane, sügava, pimeda metsa. Metsa alguses jättis aga Gandalf nad maha, ning päkapikkud ja kääbik pidid üksinda jätkama seda pikka teekonda. Metsateel pöörasid nad aga mitu korda teest eemale, kuigi ei tohtinud seda teha, alguses sattusid nad ämblikute küüsi ja pärast
Keskaja lõppu tähistab mitmekesine narrikirjandus, naerdakse kõikvõimalike pahede üle, seda zanri ei põlga ära ka õpetlased. 1509. Rotterdami Erasmus, ladina keelene narrusekiitus, mis on populaarne eriti pärast trükikunsti leiutamist. (Kreutzwaldi mugandus Kilplased) Teise liigine loomakirjandus, "Reinecke Fuchs", "Roman de Renart" (rebase romaan e. Kreutzwaldi Reinuvader rebane). Loomad sümboliseerivad inimesi. Lõvi Nobel kuningavõim, karu Beorn suurfeodaal, hunt Isengard keskaadli esindaja, eesel ja oinas vaimulikud, kukk ja kana lihtrahvas, rebane Renart linnakodanik/vembumees. Allegooriline teos, nägemuslik romaan "Roosi romaan", traktaat armastusest. Francois Villon (1431 - ?) jäi varakult orvuks, oli andekas, õppis Pariisi ülikoolis. Sai kunstide magistriks, ei suutud linna ahvatlustele vastu panna ja sattus kurjategijate jõuku. Pagendatakse linnas, kaks korda mõistetakse surma, alates 1463
annaabi.ee 
