toiduobjektina ning põisadrut varjepaigana. · Vetika fotosünteetilise aktiivsuse suurenemisel tema toiteväärtus (atraktiivsus) vähenes. · Mesoherbivoorid tarbivad olulise osa efemeersetest makrovetikatest ning sellega aitavad kaudselt kaasa rannikumere koosluste stabiilsuse säilitamisele. · Filtreerijad suunavad suure osa pelaagilisest primaarproduktsioonist põhjasetetesse ning seega suurendavad bentilise süsteemi osatähtsust pelaagilise süsteemi ees. · Tugevalt eutrofeerunud merealadel on mändvetikad kaetud niitja pealiskasvuga, mis soodustavad herbivooride vohamist. · Kui suve lõpuks niitjate vetikate hulk väheneb siis herbivoorid hakkavad tarbima mändvetikaid. · Herbivoorid tarbisid kevadel vähe mändvetikaid, suvel mõõdukalt ning sügisel intensiivselt. Lehtsarved ja kirpvähid vähendasid oluliselt mändvetikate biomassi.
2. (b)paljunemispiir, näit. seksuaalne paljunemine mikrotallusel või makrotalluse kujunemise algus mikrotallusest. Eristatakse : eurotermsed (eurythermal) liigid laia temp taluvusega, stenotermsed liigid (stenothermal) kitsas temp taluvus. On küllalt näiteid, mis näitavad, kuidas liigi leviku piirid langevad kokku tema temp taluvuse piiridega. Vetikate levik maailmameres on tihedalt seotud paleogeograafiaga, st. bentilise floora ajaloolise väljakujunemisega. Kokkuvõtvalt tuleb välja tuua järgmisi jooni: 1.) Kogu laial troopika-alal on 5 vetikate liigiline koosseis väga sarnane, sest Mesosoikumist alates on olnud pidev sooja vee vöönd ümber kogu Maakera. See katkestati suhteliselt hiljuti, Hilis-Tertsiaaris, kui mandrisildadega suleti ühendus Vahemere ja India Ookeani vahel (mõnevõrra hiljem tekkis Kesk-Ameerika sild). 2
annaabi.ee 
