Benedictus sündis oletatavalt aastal 480 kesk-Itaalias Nursia provintsis (Lawrence 2001: 20). Ta saadeti õppima Rooma, kuid ta lahkus koolist, sest tundis vastikust suurlinna kõlblusetuse suhtes (Dinzelbacher & Hogg 2004: 64-65). Niisiis läks ta 20 miili kaugusele Alfide külasse ning tõmbus üksindusse hüljatud kohas Subiaco lähedal. Nii elas ta kolm aastat Sabine mägedes koopas. Sel perioodil käis teda leivaga varustamas üks munk lähedalt kloostrist, kes õpetas Benedictusele ka askeetlikku elu. Lõpuks kogus Benedictuse enda ümber jüngrid, jagas nad gruppidesse nii, et nad rajasid mägedesse 12 kloostrit. Benedictus nimetas igale kloostrile abti ning läks seejärel Monte Cassino mäetippu ning lõi sinna täielikult kloostrivendlikult ühiselulise kloostri, mida ta juhtis elu lõpuni. Ta suri seal ilmselt vahemikul 546 ja 550 ning maeti ka sinna. (Lawrence 2001: 20). Umbes 20 aastat peale ta surma tungisid Itaaliasse lombardid ja 577. aastal põletati
surutud ning Jumalik tahe ei pruugi sellele eelneda. Flavius Cassiodorus. Hüüdnimi senaator. See, kes on suur kloostrirajaja – Vivariumi klooster. Vivariumi klooster hakkab süvendatult tegema teadusliku uurimustööga. Seal oli kaasaja suurim raamatukogu. Kloostrisse seatakse sisse skriptoorium, kus hakatakse tekste ümber kirjutama. Selline kirjutamise töö ja kloostrikoolide rajamine on taustaks ka Benedictusele. Benedictuse reeglid. 5. sajandil leidub gürovaage, hulkuvaid munki, kes käivad kloostrist kloostrisse, kuid ei ole paiksed. See päädib sellega, et kirik peab oluliseks munkluse korrastamist. Seda tehakse 506. aastal Agde sinodil. Õhtumaise munkluse normiks saab paigal püsimine, suundumine koinobiitlusele. Tuleb mängu Benedictus, kes on Monte Cassino kloostri abt. Reeglid saavad tuntuks täna Greogorius I, kes Benedictust kiidab ja tema reegleid oluliseks peab. Üle kogu
annaabi.ee 
