usuvad. 7 "Filosoofilised uurimused" Ludwig Wittgensteini kolmas tähtsaim teos on "Philosophische Untersuchungen" ehk "Filosoofilised uurimused". Autor töötas raamatu kallal mitu aastat. Teost peetakse paljude poolt 20. sajandi üheks tähtsaimaks ja mõjukamaks filosoofiliseks teoseks. Raamat on jagatud kaheks osaks, mis algab autori eessõnaga. Teos koosneb Bemerkungen' itest ehk märkusteks. "Filosoofilised uurimused" algavad kriitikaga Augustiniuse aadressil, Kes jagab arusaama, et meie maailmapilt koosneb mosaiigitaolistest asjade kujutamisest. Sama arvas Wittgenstein oma esiteoses "Traktaat". Esimeses osas on nad kõige rohkem lõigu pikkused ja teises osas pikemad. Teoses arutleb Wittgenstein mõistuse mõistatuste ja probleemide üle. Probleemid puudutavad
muuhulgas tõuke ka Eesti rahvuslikule liikumisele 19. sajandil. 7 Herder lükkas tagasi väite, et inimene on ainult mõistuse abil võimeline tõde avastama. Vastupidi, inimene teab ainult seda, mida talle meelte kaudu on edastatud. Ta tunneb ainult seda, mida närvid talle edastavad, asjadest pole olemas kaasasündinud teadmisi . 1778. aastal anonüümselt avaldatud tunnetusteoreetilises teoses ,,Inimhinge tunnetusest ja tundmisest" (Vom Erkennen und Empfinden der menschlichen Seele. Bemerkungen und Träume) kirjutab Herder: "Kõikidest tunnetest saab apertseptsioon1, mõte; hing tunnetab, et tunneb, aga ainult seda, mis talle meeltega vahendatud on" (Herder 1987: 354). Mõistuse kaudu inimene tunnetab ennast, kuid mõistus ise ei ole midagi muutumatut ja antud juba sünnihetkest. Siin lisaks tunnete ja mõistuse vahekorrale on oluline erinevus valgustusfilosoofidega keele-mõistuse seose rõhutamises.2 Keele ja mõistuse ühtsust toonitas Herder juba
annaabi.ee 
