sagedusega võngetele). (maksimaalse väljundi koht on olemas iga sageduse jaoks) NS interpreteerib basilaarmembraani erinevate osade võnkeid erinevate helikõrgustena (membraani algusosa reageerib kõrgematele sagedustele; basilaarmembraani jäikus väheneb teo algusest lõpu poole). Tekitas probleeme madalsageduslike helide taju seletamisega! (alla 50 Hz sageduse puhul võngub kogu membraan) · Sagedusteooria (ehk jooksva laine teooria) autor G. von Bekesy (Nobeli preemia 1961) leidis, et Helmholtzil oli õigus vaid osaliselt: ovaalakna stimulatsioon paneb võnkuma basilaarmembraani ja heli kõrguse taju sõltub tõesti lainetuse kohast, kuid see on nii keskmiste ja kõrgemate sageduste puhul. Kuid madala, näit. 50 Hz sageduse korral võngub juba kogu membraan ja inimkõrv tajumadalamaidki helisid. Sagedusteooria kohaselt on ka membraani võnkesagedus seoses stiimuli sagedusega,
Liitunud sageduse komponente nimetatakse põhi- ja ülemtoonideks. Inimese kuulmissüsteem on suuteline lihthelides korraga eristama kuni seitset lihtheli. Nagu öeldud, kujundavad liitheli põhi- ja ülemtoonid kuuldava heli tämbri ehk värvingu. Kui omavahel liituvad mittesinusoidaalsed võnkumised, on tulemuseks mittesinusoidaalsed liitunud helilained, mida subjektiivselt tajutakse mürana. Kuulmise kohateooria Hermann von Helmholz (1821 - 1894) ja Georg von Bekesy (1899 - 1972): Kõrged sagedused tuvastatakse basilaarmembraani karvarakkude poolt ovaalakna juures, madalad teo tipu lähedal. Kohateooria ei suuda seletada alla 500 Hz sageduse helina tunnetamise mehhanismi, seletatav on aistingute tekke võimalikkus sageduste vahemikus 500 20000 Hz. © AAVO LUUK 2003 - 2004 Psühholoogia alused 24 Kuulmise sagedusteooria W
annaabi.ee 
