begiinimaju 600 naisele. Aastatel 1270-1400 oli Kölnis 169 rühma 1500 naisele. Begiinid tegid nii tööd kui ka palvetasid. Võis juhtuda, et naised läksid tagasi oma perekondade juurde või abiellusid. Selles mõttes olid begiinikogukonnad nagu oma aja turvakodud. Teinekord mindi sinna ka koos vallaslastega. Begiinid pärinesid kõikidest ühiskonnakihtidest, vahest ehk vaid kõige kõrgemad sotsioolsed klassid välja arvata. Oma elatuse maksid nad kinni tööga. Alguses suhtus kirik begiinidesse sallivalt, aga 1260. aastate paiku hakkas suhtumine begiinidesse nii kiriklikes kui ilmalikes ringkondades muutuma. Ühtlustamise paine mõjus nii, et kirikumeeste arvates oli begiinide tegevus sarnane vaba vaimu vendade taoliste hereetiklike suundadega. Vaba vaimu vennad olid eriti kahtlased, sest nad tõstsid esile panteistlikku usku ja võitlesid vaimulikkonna rolliga. Meeste poolt organiseeritud kirik, kus mehed
Begiinide ordu - Esimesed teated begiinidest (nimetatud ka "pühad naised") pärinevad 12. saj. Lõpust Liege'ist (Belgia), termin "begiin" võeti kasutusele 1230. aastatel, tema tähendus on tänapäeval ebaselge. Begiinid olid linnade kõrg- ja keskklassi naised, kes tundsid vajadust vaimsele pühendatusele ja omasid sotsiaalseid huvisid. Nad tegelesid haigete põetmise, vaestehoolekande ja muuga. ametlik kirik suhtus begiinidesse kahtlusga, pidades neid nende müstikasse kalduvate huvide tõttu ketseriteks. Tavalistest nunnaordudest erines begiinide ordu sellega, et iga begiin võis soovi korral ordust lahkuda ning abielluda. Begiinide ordul oli ka väiksearvuline ja vähetähtis meesharu, keda nimetati begardideks. Kollegiaatkirikud on kirikud, kus kaanonite kolleegium ( mittekloosterlik ja ilmikvaimulike kogukond) igapäevaselt linnapea või dekaani kodus jumalateenistust läbi viib
annaabi.ee 
