kuupäev: 04.10.09 Töö eesmärk: Molaarmassi krüoskoopiline määramine Töö vahendid: Krüostaat Töö teoreetilised alused: Aine molaarmassi leidmiseks mõõdetakse lahusti ja uuritava aine lahuse külmumistemperatuurid. Molaarmass arvutatakse Raoult´e 2 seadust kasutades lahuse külmumistemperatuuri languse põhjal. Töö käik: Katses määratakse puhta lahusti ja uuritava aine kindla kontsentratsiooniga lahuse külmumistemperatuurid Beckmanni termomeetri abil. Tabel 1. Katseandmed: Kasutatud lahusti: VESI (20%-line vesilahus) Lahusti krüoskoopiline konstant: Kk = 1,86 Lahusti külmumistemperatuur: T0 = -0,35+273=272,65 K Lahuse külmumistemperatuur: T = -12,89+273=260,11 K Lahuse külmumistemperatuuri langus: T=272,65-260,11=12,54 K Lahustatud aine hulk: g = 20 grammi Lahusti hulk: G = 80 grammi Arvutatud molaarmass: M=(20%*1000* Kk)/(T*80%) M=(0,2*1000*1,86)/(12,54*0,8)=37,08 37
Lahustumissoojuse määramiseks kasutatav adiabaatiline kalorimeeter Töö ülesanne Töös määratakse soola integraalne lahustumissoojus vees. Kasutatava adiabaatilise kalorimeetri soojusmahtuvus arvutatakse. Töö käik 1. Kuna antud sool lahustumisel neelab soojust, siis tõstsin kalorimeetrisse valatava vee temperatuuri 0,5 1 kraadi võrra toatemperatuurist kõrgemaks. 2. Seadsin töökorda Beckmanni termomeetri, mille elavhõbeda nivoo pidi olema katse algul skaala ülaosas. Seega pidi termomeetri kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur olema 3 kraadi kõrgem kui toatemperatuur. 3. Beckmanni termomeetri kaliibrimiseks ühendasin elavhõbedasambad ülemises ja alumises reservuaaris ning asetasin termomeetri sobivalt valitud temperatuuriga vette 20 minutiks. 4. Jälgisin, et seismise ajal vee temperatuur ei muutuks. 5
Töö teostamise Kontrollitud: Arvestatud: kuupäev: 21.03.2012 Lahustumissoojuse määramiseks kasutatav adiabaatiline kalorimeeter Töövahendid: Aparaatuur lahustumissoojuse määramiseks (joon. 1) koosneb järgmistest osadest: plastmass- või vildiga isoleeritud metallanumast 1, kolme auguga kaanest 2 anuma sulgemiseks, keeduklaasist või polüetüleennõust 3, segurist 4, ampullist 5, klaaspulgast 6, Beckmanni termomeetrist 7 ja luubist. Aja mõõtmiseks kasutatakse stopperit. Töö ülesanne: Töös määratakse soola integraalne lahustumissoojus vees. Kasutatava adiabaatilise kalorimeetri soojusmahtuvus kas arvutatakse või täpsema töö korral määratakse kindla koguse puhta KCl lahustumissoojuse alusel. Töö käik: Kalibreerisin Beckmanni termomeetri teades, et lahustumisel sool neelab energiat. Seega,
Töös määratakse soola kas soojendatakse või jahutatakse 0,5 -1 integraalne lahustumissoojus vees. kraadi võrra vastavalt vajadusele. Kasutatava adiabaatilise kalorimeetri Keeduklaas asetatakse metallanuma põhjas soojusmahtuvus kas arvutatakse või asuvale korgitükile. Kalorimeeter suletakse täpsema töö korral määratakse kindla kaanega. Läbi kaane pannakse ampull, koguse puhta KCl lahustumissoojuse Beckmanni termomeeter (keskmine ava) ja alusel. segur. Ampulli asetatakse klaaspulk, mida kasutatakse ampulli purustamiseks. Segur Aparatuur lahustumissoojuse liikugu vabalt üles-alla, puutumata määramiseks (joon. 1) koosneb järgmistest Beckmanni termomeetrit või ampulli. osadest: plastmass- või vildiga isoleeritud Termomeetri elavhõbedaanum olgu
TÖÖ ÜLESANNE Töös määratakse soola integraalne lahustumissoojus vees. Kasutatava adiabaatilise kalorimeetri soojusmahtuvus kas arvutatakse või täpsema töö korral määratakse kindla koguse puhta KCl lahustumissoojuse alusel APARATUUR Lahustumissoojuse määramiseks (joon. 1) koosneb järgmistest osadest: plastmass- või vildiga isoleeritud metallanumast 1, kolme auguga kaanest 2 anuma sulgemiseks, keeduklaasist või polüetüleennõust 3, segurist 4, ampullist 5, klaaspulgast 6, Beckmanni termomeetrist 7 ja luubist. Aja mõõtmiseks kasutatakse stopperit KATSE KÄIK Kui sool lahustumisel neelab soojust, tõstetakse kalorimeetrisse valatava vee temperatuuri 0,5 -1 kraadi võrra toatemperatuurist kõrgemaks. Seatakse töökorda Beckmanni termomeeter, mille elavhõbeda nivoo peab katse algul olema skaala ülaosas. Selleks peab termomeetri kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur olema ~2 kraadi kõrgem vee temperatuurist katse algul, seega ~3 kraadi kõrgem kui toatemperatuur.
Lahustumissoojuse määramiseks kasutatav adiabaatiline kalorimeeter Tööülesanne: Töös määratakse soola integraalne lahustumissoojus vees. Kasutatava adiabaatilise kalorimeetri soojusmahtuvus kas arvutatakse või täpsema töö korral määratakse kindla koguse puhta KCl lahustumissoojuse alusel. Töökäik: Katse algul tehakse kvalitatiivselt kindlaks, kas uuritav sool lahustumisel neelab või eraldab soojust. Vastavalt sellele toimub Beckmanni termomeetri kaliibrimine ja kalorimeetrisse valatud vee temperatuuri valik. Antud katses uuritav sool neelab soojust. Seejärel seatakse töökorda Beckmanni termomeeter, toatemperatuur oli 24 C0, seega termomeetri kaliibrimiseks kasutatava vee temperatuur peab olema 27 C0. Seejärel kaalutakse tehnilistel kaaludel keeduklaas, klaaspulk, segur ja ampull tühjalt ning koos ainega. Ainet võetakse ca 6 g. Keeduklaasi valatakse toatemperatuuril destilleeritud vett,
FÜÜSIKALISE KEEMIA ÕPPETOOL Üliõpilane: Teostatud: Õpperühm: Kontrollitud: Töö nr 1 Kaitstud: SOOLA INTEGRAALSE LAHUSTUVUSE MÄÄRAMINE SKEEM Tööülesanne: Töös määratakse soola integraalne lahustumissoojus vees. Kasutatava adiabaatilise kalorimeetri soojusmahtuvus arvutatakse. Töö käik: Kalorimeetrisse sukeldatakse ampulliga sool, vesi kalorimeetris on toatemperatuuril. Beckmanni termomeetri abil määratakse iga minuti järel vee temperatuur. Üheteistkümnendal minutil purustatakse ampull ning jälgitakse soola lahustumise mõju vee temperatuurile. Näidud võetakse kuni iga minuti järel muutub temperatuur ühepalju. Teoreetiline põhjendus, valemid: Soojusmahtuvus: C=c1g1+c2g2+c3v+c4g4 Eraldunud/neeldunud soojushulk: Erilahustuvussoojus Arvutused: Jooniselt leidsin lõigu EF ehk temperatuuri tegeliku muudu 3,62-2,675=0,945
m ± a± 0 +2 -0,8017712996 1 Zn/Zn 0,05 0,2873828684 2 Cu/Cu 2+ 0,2 0,2343029528 3 Ag/AgCl/ Küll. KCl 0,76 teor Aeg katse Beckmanni Periood algusest termomeetri näit kraadides t, min 0 4,11 1 4,122 od io 2 4,13 er gp 3 4,132 Al
omavahel seotud ja neid kõiki võib ligikaudselt arvutada võrdlemisi lihtsa matemaatilise valemi, nn. Zipfi reegli abil: linna elanike arv võrdub selle riigi suurima linna elanike arv jagatud linna jarjekorranumber elanike arvu alusel, naiteks suuruselt kolmanda linna elanike arv peab olema kolmandik suurima linna elanike arvust, suuruselt klimnendal aga vaid klimnendik sellest. Martin Beckmann. Püüdis siduda Zipfi reglit Christalleri teooriaga (ei õnnestunud). Sündis Beckmanni mudel: töö käigus tuletas ta matemaatilise valemi, mis sidus keskuskoha järgu, sellele järgule tüüpilise elanike arvu ja sellise suurusega keskus kohtade arvu suuremas piirkonnas. See mudel sai palju tähelepanu, kun aitas geigraafiat matematiseerida. Sellisel kujul osutus mudel hiljem ebatäpseks. Sotsiaalfüüsikud. Peale II ms hakkasid sõbrad astronoom John O. Stewart ja geograaf William Warntz tegelema linnaplaneerimiseg
annaabi.ee 
