Rakverest". ,,Der rothe Muljki" soe vastuvõtt tiivustas Vildet oma teisi töid tõlkima. Ta tõlkis oma novelli ,,Rõugearmid" pealkirja ,,Blatternarbeni" all ja saatis selle 1889. aasta suvel Riia ajalehe ,,Zeitung für Statd und Land" toimetusele. Vilde saab koha selle lehe tometuses ning kolib Riiga. Ta kirjutas lehele teateid ja artikkleid eesti kultuurielust, luges korrektuuri ning võttis kuulutusi vastu. Riiast algab ka tema pikaajaline tutvus noore läti kirjaniku Rudolf Baumaniga, kelle novelle ta hiljem eesti keelde tõlgib. Äkitselt aga siirdub noorkirjanik koos oma noore kaasaga 1890. aastal Berliini, kus ta jätkab ajakirjandusliku tööga. Berliinis saab tema peamiseks produktsiooniks naljajutt ning avaldab palju humoreske. Berliinis teeb Vilde tutvust nn ,,vaba teatriga". Seal esitati kinnisele haritlaspublikule tolleaegseid moodsaid naturalistlik-realistlikke näidendeid. Avalikes teatrites tsensori takistuse tõttu need lavastamisele ei kuulunud
mässu ajal olnud Tallinna komandant. Ta suri 7. aprillil saadud vigastustesse Tallinna keskhaiglas. Algul arvati, et tegemist on kommunistide kättemaksuga mässu mahasurumise eest. Juunis 1940 toodi Riia keskvanglas eluaegsele sunnitööle mõistetud Joonas Kasuk ülekuulamisele Kurt Mollini juurde, kes oli Eesti sõjaväeatasee Lätis. Kasuk oli Undi mõrvast teadlik ainult ajalehtede kaudu, kuid rääkis, et Tallinna keskvanglas karistust kandva Baumaniga käivat kaasas kuulsus, et tema olevat Undi tapja. Peale maailmarevolutsiooni peatamist oli aga Eestile iseseisvust määratud vähem kui 16 aastat. 17. juunil 1940 okupeeriti Eesti aga Punaarmee poolt, ning 6. augustil liideti Eesti ametlikult Nõukogude Liiduga. Loomulikult takistas see ,,kodanliku kindrali" mõrva uurimist, ning Undi mõrv on siiamaani lahendamata. Järgnenud poole sajandi pikkuse Nõukogude võimu ajal peeti mässajaid kangelasteks, kuid mahasurujaid ,,kodanlasteks", nagu
annaabi.ee 
