Hüperreaalsus- nn kommunikatsiooniekstaas, süsteemid räägivad sellest mis nad on, telekas räägitakse meile uudistest mitte maailmast. Obstsöönsus viitab roppusele. Obscene- ta jagab selle kaheks ob ja scene, ta hakkab neid vastandama obscene ja scene. Scene on mingi etendus teater ja obscene on bornograafiline, me oleme osad sellest. Demüstifikatsioon- võtad salapära ja näitad millest see tehtud on, see loogika ei saa sobida baudrillardile. Vaatemäng on peidab tõde. Ilusad naised olid saatanad. Meil ei ole mitte midagi paljastada vaatemängus. Inimeste maailm vajab viidet sellele reaalsusele. Ameeriklased ei saa aru et Disneyland ongi tegelikult Ameerika, ameeriklased arvavad et see on mängu maailm. Kahtluse hermeneutika- see on Baudrillardile võõras, me ei saa vaadata asjade sügavusse, mis on varjus. Tema kirjutamise stiilist ei ole aru saada, kas ta pooldab neid või mitte, ta on
o Lühidalt Baudrillardi loogikast. Hüperreaalsus on tulnud reaalsuse samele. Reaalsus on see, mis on lakanud olemusele. Moodsa ajastul kõik põhineb informatsioonile, see on muutnud inimese võimalust maailmas eksteerida. Jameson · Räägib kuidas modernismi kadumine toimub. · Ta ei uuri masinavärke vaid uurib inimese keelekasutust ja inimese mõtlemist postmodernsel ajastul. · Mõiste mida on Jameson kasutanud ja mis kajab vastu Baudrillardile on ,,tundejõu kahanemine". · Jameson kirjeldab olukorda, kuidas me vaatame mõnda modernismi ajastu kunstiteost. Pildi sisemus tungib välja. On olemas midagi sisemist, mis tungib välja. · Tundejõu kahanemine on inglise keeles Waning of affect. · Jameson rõhutab, et postmodernses kunstiteost vaadeldes ei näe me sisesmust. Kui vaatame portreed Marylin Monroest ei näe me sügavust, me näeme tasapinnalisust. Sellel on vaid pealislindsus
annaabi.ee 
