tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi effekt/vari/ideoloogiline põhi. Igasugused katsed märgi poliitilist ökonoomiat (väärtuse märgiline vorm) ületada (püüdes viidata reaalsusele), viivad selleni, et me saame uue märgi. Igasugune tähendustamise protsess on vaid hiiglaslik tähenduse simulatsiooni mudel. Seda protsessi on võimeline lõhkuma üksnes sümboolne vahetus. Baudrillardil erineb sümbol rangelt märgist, olles märgis peidus ja ähvardades lahkuda märgi struktuurist, mis baseerub eristusel tähistaja ja tähistatava vahel. Märgid meenutav üha rohkem signaale, mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui "ujuvad" tähistatavad
(üleskeeratav kilpkonn). Vanasti varjati skandaale, nüüd varjatakse skandaali olematust. Inimeste eraelu on manipuleeritud. Seriaalid kujundavad inimeste eraelu. Reaalsus on kadunud, inimesed elavad tehislikus maailmas (Matrix). Inimesel pole reaalset taju ning see lõpeb katastroofiga (ka Jameson arvab nii). Tänapäeva inimesed ei usu suurtesse narratiividesse. Me elame pisikestes lokaalsetes punktides. Postmodernism pani Baudrillardil katuse sõitma. 19. 20. sajandi esteetika. Danto, Dickie 20.saj kunstifilosoofiad: klassikalised on väljendus- ja jäljendusteooria ning formalism. Tekkis antiessentsialism – kunstidel puudub olemus ehk essents. W. Kennic, M. Weitz. Kunsti defineerimine ei too head. Inimene, kes teab kunsti üldistavat definitsiooni, et mõista kunsti nii palju, kui inimene, kes ei tea midagi, kellel on intuitsioon (Kennic). 1960ndatel A. Danto ja G. Dickie. Danto hakkab
annaabi.ee 
