eristab autoreid vaid teksti vorm, mitte sisu. Autorid erinevad üksteisest vaid väljendusoskuse, väljendusviis poolest. Sellegipoolest ei ole tekst vaid hunnik sõnu või tähti. Sinna on põimitud maailma ja inimeste erinevused ja sarnasused. Samas pole neist ükski algupärane vaid nad kõik on kui erinevate kultuuride kogum. Justkui kõik teosed oleks kopeeritud, muutes teksti vaid natuke siit ja sealt ning segades selle olemust. Antu näiteks võib tuua Thomas de Quincey, kes kirjutas Baudelairest kreeka keeles nii keeruliselt, et selle mõistmiseks kirjtas ta ka eraldi sõnaraamatu. Mõistan, et praeguseks on teostest eemaldatud Autor, seega muutub tekstide lahtimõtestamine tarbetuks. Üritades tekstile uuesti anda autori kuju või olemust muutub kogu katse seda teha mõtetuks. Selline käitumine on aga iseloomulik Kriitikale. Üritatakse teksti lahti seletada, otsides selle seest Autorit. Seega peetakse
kirjutab luuletusi jms. Baudelaire lahkub kodust ning kohtub teiste loomeinimestega ja vaimustub Balzackist. Temast kujuneb omamoodi kuulsus, tema seltskonda otsitakse jne. Lütseumis oli ta otsustanud et hakkab kirjanikuks. Baudelaire meeldis inimesi sokeerida oma juttudega. Ta oli nn dändi. Tohutu tähelepanuvajadus. Saab tuntuks ja temast räägitakse. Ta vanematele ei meeldi seee. 1841 annab kasuisa talle 5000 franki ja paneb ta Indiasse sõitva laeva peale. Ta tahab, et Baudelairest saaks diplomaat. 10 kuu pärast on Baudelaire tagasi Pariisis. Kui ta sai täisealiseks, siis sellega kaasnes isa pärandus (75000 franki). Ta ostis omale saarele suure maja, palju raamatuid ja hunniku kasse. On seal uhkes üksinduses. Aastakese pärast jätab saare maha ja asub elama hotelli. Hommikuti käib Pariisi ülikoolis loengutes, et ennast harida. Ta vaimustub Poe'st, kes ei saanud kuulsaks Ameerikas (hakkas teman ovelel tõlkima pr. keelde).
annaabi.ee 
