14 “Karu süda”, lk. 150 15 Nikolai Baturin, “Kentaur”. Eesti Raamat, Tallinn 2003, lk. 538 “sünnikisa nagu jätkas surmakarjet, oli vaid veidike pikem ja optimistlikum“16. Surma jätkab sünd, mitte lunastus ja igavene elu – kristlikust maailmamudelist jääb Baturini looming eraldiseisvaks. III Ei aristotellik eetikafilosoofia ega kristlik moraaliõpetus tunne eetilise ja esteetilise seostamist – Baturinil aga käib eetiline õnnevastasus kokku nii valu kui ka iluga. Baturinlikud kannatused on kaunid, neid esitatakse lausa ihaldusväärsetena – otsekui pannes lugejat endalegi kannatusrohket elu soovima. Lugeja mõtleb Baturinit lugedes: kui ilus on surra leekides nagu „üks kaunis inimkehast tõrvik“, unustades täielikult tulesurmaga kaasas käivad kannatused. Romaanis “Kentaur“ avaldubki ilus valu naiste enesepõletamises, mis jätkub läbi generatsioonide –
püütud siduda ladinaameerika maagilise realismi esteetikaga. Selles mõttes asjakohane, et kui maagiline realism kuidagi mitte ei upu maagiasse, aga balansseerib reaalsuse ja maagilise maailma piiril, siis B-l seda on. Raamatus annab kogu sündmustikule rütmi looduse rütm, aastaaegade vaheldumine. Määravad selle, kus ollakse, mida tehakse. Sellele romaanile andnud pealkirja, et karu on inimene, süda on oleva kese. Raamat oleva keskmest. Ambitsioon kirjutada kõige olulisemast. Baturinil väga hästi näha. Mida ja looduse suhe on tähtis, aga tähtis ka mina ja maine armastus. Armastuslugu on omal kohal ja armastuslood kipuvad olemas muudeski teostes. On lihtsalt oluline, aga ka B elufilosoofia seisukohast. Kultusteose sõna võiks Karu südant iseloomustada. Peab ettevaatlik olema, et see on ületarvitatud sõna. Tegemist ei ole tüüpilise menuromaaniga. See ei ole Kaugver, kes palju tiraaze teeb. Oluline see, et sellel raamatul näib olevat piiratud austajaskond
annaabi.ee 
