Goethe säilitas loomejõu kõrge vanaduseni ning just sel ajal jõudis ta filosoofilise küpsuse järku, mis lubas tal lõpuni viia tema kõige tuntuma teose "Fausti" ning täiendada oma loomingut sügavuti ka teistes zanrites. Vene romantism tekkis XIX sajandi alguses, mida iseloomustab erinevate esteetiliste suundade (klassitsism, sentimentalism, eelromantism) läbipõimumine. Vene romantilise luule arendajateks olid Vassili Zukovski (1783-1852), Konstantin Batjuskov , Aleksandr Puskin (1799-1837), Aleksander Baratõnski , Mihhail Lermotov (1814-1841) ja Nikolai Gogol. Poola romantismi suurkuju ja kirjanik oli Adam Mickiewicz. Kodukandi peamiselt valgevene rahvapärimused kujunesid seejärel Mickiewiczi loomingu oluliseks aineseks. Nende Euroopa suurte romantikute seas, kes pühendasid rahvaste vabadusele lisaks loomingule jäägitult ka elu, paistis Byroni ja Mickiewiczi kõrval eriti silma ungari laulik
Ta arvas, et nüüd peabki hakkama kirjutama pühakute elulugude baasil uusi lugusid. Praktikuna ei olnud ta eriti andekas. Ta oli hea publitsist, oraator, aga kunstiteoseid tema sulest ei tulnud. Sellepärast olid Karamzini pooldajad andekad kirjanikud. Nende seast kerkisid esile uued nimed. Kõige andekam esimese perioodi kuju on Vassili Zukovski (1783 1852). Ta oli kõige suurem luuletaja ja ta kinkis oma portree Puskinile, kes polnud veel nii suur luuletaja. Z ja Batjuskov viisid luule uuele tasemele. Nüüd oli moes eleegia ja armastus oli luule peamine teema. Z on tihedalt seotud ka Tartuga. 1816. aastal andis TÜ filsoofiateaduskond Z-le audoktori nime. Armastus tõi Z Tartusse siia kolis tema poolõe tütar Maria, kellesse ta oli armunud. Nad ei saanud abielluda, nad olid liiga lähedased sugulased. See oli väga sügav vastastikune armastus. Z oli Maria õpetaja, see oli platooniline armastus. Maria õde abiellus
annaabi.ee 
