(transsi) teise isiku (hüpnotisöör) juhendamise abil (Goldberg, 2001). Samuti on võimalik teha ka enesehüpnoosi, mille käigus antakse sisendused ja kujutlused iseendale. Arvatakse, et iga hüpnoos on enesehüpnoos, kuna hüpnotiseeritav kirjeldab ise, millal ta transi seisundisse langeb. Ükskõik missuguse sisenduse omaksvõtmist peetakse enesehüpnoosiks. See juhtub, salvestiste ette mängimisel, televiisori või raadio kuulamisel, telefoniga rääkimisel või ajakirjanduse lugemisel (Bastarache, 2010). Bruce Goldberg on aastal 2001 kirjeldanud hüpnoosi järgimise valemi abil: Kõrvalejuhitud tähelepanu + usk + lootus = hüpnoos Hüpnoosi ajalugu Hüpnoosi ajalugu algab umbes aastast 3000 enne Kristust. Egiptuses tervendasid preestrid nii, et kõnelesid ja hoidsid käsi patsientidel ning patsiendid hoidsid samal ajal silmi kinni. Hiinas ja Indias olevat samuti läbi viidud sarnaseid tervendamisi, kus patsiente ravisid üksnes sõnad.
Samuti on võimalik teha ka enesehüpnoosi, mille käigus antakse sisendused ja kujutlused iseendale. Arvatakse, et iga hüpnoos on enesehüpnoos, kuna hüpnotiseeritav kirjeldab ise, millal ta transiseisundisse langeb. Ükskõik missuguse sisenduse omaksvõtmist peetakse enesehüpnoosiks. See juhtub, kas salvestiste ette mängimisel, televiisori või raadio kuulamisel, telefoniga rääkimisel või ajakirjanduse lugemisel (Bastarache 2010: 28). Vene psühhoanalüütiku A. G. Popovi sõnul (vt lisa 3) on hüpnoosis võimalik eristada kolme staadiumi: kerge, keskmine ja sügav hüpnoos. Kerge hüpnootilise transi ajal on inimene võimeline liigutama. Keskmise hüpnoosi ajal võib inimene kaotada valu taju ning sügava hüpnoosi all olev inimene võib kaotada teadvuse või mälu (Kruglov 1979: 28). Bruce Goldberg (2001: 14) on kirjeldanud hüpnoosi järgimise valemi abil:
annaabi.ee 
