Rickenbackeri 4001 stereobass Rickenbackeri 4001 basskitarri tutvustati esimest korda 1961. aastal ning see oli firma teine elektrooniline mudel (joonis 21). 1971. aastal oli 4001 mudelil kaks helipead ja ,,Ric-o- sound" stereo võimalus, mis lisas ekstra väljundi (ühe mõlemale helipeale). See andis mängijatele võimaluse ühendada pill kahe võimendiga, saavutamaks valjemat heli. Uus mudel koosnes Rickenbackeri ,,läbi kaela" konstruktsioonist (mis andis suurema pingetaluvuse) ning kahest fermipeast (lubamaks kaela liikumist väänata, lisandiks kumeruse standardsele kompenseerimisele). Ei ole ühtegi teist basskitarri, mis näeks välja nagu Rickenbacker 4001 või kõlaks temaga sarnaselt. Viimane Rickenbacker 4001 valmistati 1984. aastal, kuid sellest hoolimata tutvustas Rickenbacker hiljuti samalaadset mudelit, mille nimeks 4001C64 ja 4001C64S stereoversioon. Joonis 21. Rickenbacker 4001. 1970ndatel kopeerit...
Tuntuimad basskitarrid Fender Precision Bass (P-bass) P-bassil on monoliitne kere (ühes tükis), poldagi kinnitatud vahtrapuust kael ja ühe Humbucker helipeaga ning seetõttu väga lihtsa välimuse ja kõlaga instrument. See on jäänud üheks paremini müüdavaks basskitarriks, mis valmistatud, ja populaarsus ei näita languse märke (joonis18). Fender pakub laia mudelivalikut, alates soodsama hinnaklassi Squierist kuni üsna hinnalise Ameerika Standard- ja Vintage-seeriateni. Squier Affinity P-bass on ideaalne algajale mõeldud mudel ning soodsaim variant. Kallim, kuid väärtuslik, on Mehhiko Standard P-bass. Nad kasutavad odavamaid osi kui ameeriklased, kuid on oluliselt paremad kui Squier kitarrid. Joonis 18. Fender American Standard Precision Bass. Kasutatud Fenderi kitarrid on soodsad vaid juhul, kui nad on vähem kui 15 aastat vanad. Varasemate mudelite hinnad on hakanud järsult tõusma: 1970ndate mudelid on kallid, 1...
elektrikitarriga. Jazz bassil (kutsutakse ka J-bassiks) oli kaks ühemähiselist helipead, üks silla lähedal ning teine silla ja kaela lõpu vahel. J-bassi kael oli kitsam sadula juurest kui Precision bassi oma (1½ tolli J-bassil ning 1¾ tolli P-bassil). Fender alustas ka Mustang bassi tootmist, mille pikkuseks oli 30 tolli. Seda pilli kasutasid bassisid nagu Tina Weymouth bändist Talking Heads ning Bill Wyman The Rolling Stones'ist. Tänapäeval on basskitarride normaalpikkuseks 34 tolli, kuid see võib varieeruda mudelite ning tootjate vahel. Kuna Fender domineeris selle lühema bassiga turgu, valmistas Gibson konkurentsiks 1961. aastal basskitarri Gibson EB-3, mille pikkuseks oli 30.5 tolli. Seda pilli eelistas Jack Bruce ansamblist Cream. 1970-1979 1970ndate keskpaigani kasutas Gibson oma bassides Humbuckeri helipeade ning lühema kere kombinatsiooni, mis paljudele mängijatele ei meeldinud liiga tummise hääletämbri pärast.
19. saj lõpul kujundas pillimeister Antonio de Torres'el koostöös tolleaegsete tippkitarristidega välja kontsertkitarri, mis sai 20. saj. klassikalise kitarri otseseks eelkäijaks. (Mätlik, 1991:3) 19. sajandil muusikapealinnades Viinis, Pariisis ja Londonis taas ülipopulaarseks saanud kitarrimängu arendas uued standardid pani paika Francisco Tarrega uus kitarri kool. Hakati kirjutama duette kitarrile koos mõne teise pilliga. (Wikipedia, Kitarr) 1.6 Elektri- ja basskitarride tulek 1930. aastatel avalikule turule jõudnud elektrikitarri (vaata Lisa 2, lk 10) tulekuga tekkis probleem , et kontrabass jäi sellele helitugevuselt alla. Seetõttu varustati kontrabasse võimenditega, mis siiski ei andnud soovitud tulemust. 1950-nendatel arendati välja bassikitarr kahe olemasoleva pilli põhjal: kontrabass ja kitarr. (Wikipedia, Electric Guitar) Erinevalt harilikust kitarrist on basskitarril tavaliselt vaid neli keelt, mis on põhihäälestuses
annaabi.ee 
