instrumentaalpalade tsükkel. Saksamaal kujunes süiditsüklike ka kindlam raam neljast erineva karakteri ja päritoluge õukonnatansust: allemande-rahulik saksa sammutants, courante- kiire prantsuse hüppetants, sarabande-pidulik hispaania tants, gigue-soti hüppetants. Soolipilli ja ansamblipillina kerkis esile viiul. Teistest poognaga mängitavates keelpillidest on väga iseloomul viola da gamba. Puhkpillidest oli kammer- ja orkestrimuusikas meloodiapillina kasutusel oboe. Bassipillina oli kasutusel fagott ja kammermuusikas oli meloodiapillina armastatud ka plokkflööt. Klahpillidest oli kammermuusikas suur roll klavessiinil kui ka positiivorelil ja kalvikord. 17.saj teisel poole ja 18.saj algul hoogustus orelite ehitamine. Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks pilliansambliks barokktrio samuti kujunes hilisbarokile neljahäälne itaalia orkester.
võitu traditsionaalse džässi koosseisudega, kus nn kohustusliku instrumendina torkab silma bandžo, erinevusena aga trombooni puudumine ja euroopaliku elemendina lisandunud viiul. Nagu tabelist ja fotodeltki näha, eelistati meie džässi algaastail 6–7-pillilist koosseisu, kus kindlasti oli viiul, klaver, trummid ja 2–3 puhkpilli (trompet ja 2 saksofoni), tavaliselt ka bandžo. Enamikus orkestrites ei olnud veel kontrabassi, mõnel juhul kasutati bassipillina susafoni (Merry Party, Bi-Ba-Bo, Bonzo Band). Kontrabassi ei olnud ka The Murphy Band’i algkoosseisus (vt foto 4), 1928. aastal tehtud fotol (foto 5) aga juba on. Kontrabassiga koosseisud sarnanevad tüüpiliste inglise tolle aja tantsuorkestritega, mida mitmed meie esi- mestest džässbändidest (The Murphy Band, Vivo Band, Red Hot Ramblers) oma eeskujudena on maininud. Alates 1930. aastatest on märgatav tendents orkestrite puhkpillirühma suurenemisele: nagu
annaabi.ee 
