sügavamale keeleplaadi avasse ja kaugemale välja, tekib valjem heli. Tekkiva heli kõrgus sõltub võnkuva keele mõõtmetest ja materjalist; keele lahtises otsas tekkiva põhitooni ning ülemhelide liitvõnkumine määrab ära heli kõlavärvingu. Kõige populaarsem lõõtspilli tüüp on nuppudega diatooniline lõõtspill. Mängija poolt vaadates paremal nupulaual on 1...5 nupurida, igas 10...13 nuppu. Vasak käsi mängib bassinuppe, mida on 2...24. Suur osa diatoonilisi lõõtspille on bisonoorsed ühele poole keelerauda on needitud ühesuguse kõrgusega keeled, teisele poole aga teistsuguse kõrgusega, nii et üht nuppu all hoides tekib lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates eri kõrgusega heli. Seda tüüpi on ka näiteks Teppo ehk Võru tüüpi lõõtspill. Seevastu unisonoorsetel lõõtspillidel ei sõltu nupule vastav helikõrgus lõõtsa liikumise suunast. Seda tüüpi on näiteks osa vene karmoskasid.
Pilli korpus on neljakandiline, nupud on asetatud mitme reana pilli otsaplaatidele. Õhuklappi saab avada parema käe pöidla juurde ehitatud kangi abil, hilisemal ajal ehitatud lõõtspillidel on selleks seadeldis vasaku käe pöidla juures. Bandoonium ei ole enam vahelduvhäältega pill. Selle vasaku käe nupud on ühehäälsed, akorde saab mängida mitme nupu üheaegsel vajutamisel. 1852.aastal patendeeris M.Bauer Pariisis klaveriklahvidega akordioni. Klahve hakati mängima parema käega ja bassinuppe vasaku käega ning lõõts liikus lineaarselt. Seeriatootmine sai alguse 1880.a. kui Itaalias Stradellas hakkas Tessio Jovani valmistama klahvakordioneid. Esimestel akordionitel olid ka registrid nimetustega: tutti, violina, celesta, flute, organi ja tremolo. Meister G.Mirwald konstrueeris 1891.aastal kolmerealise kromaatilise lõõtspilli. See pill ei olnud enam vahelduvhäältega. Kromaatilise ehk meloodia bassiga pilli juured ulatuvad 1900.aasta alguse Prantsusmaale
annaabi.ee 
