baasid ja kapiteelid. Arkaadid kohal avanesid aga kesklöövi poole empoorid. Empooride asemel, kui sein oli väga paks, võis müüris olla kitsas käik, mis avanes samuti arkaadina kesklöövi. Sellisel kitsal käigul on kujunenud oma nimetus nimelt trifoorium. Esineb juhtumeid ka kus läbikäik puudub, vaid seinal on ridamisi ümarkaarseid nisse nn. petikuid, sellistel juhtumitel on tegemist pseudotrifooriumiga. Seega kõige tavalisem nähtus oli see, et basiilikalise ülesehitusega hoone võis seestpoolt olla koguni kolme korruseline. Kuid sagedased on ka juhud kus empoorid või trifoorium kirikul üldse puudub. Kõige raskem osa oli keskajal ehitiste katmine vastupidava laega. Keskaja alguses võib tihti kohata ehitisi, kus katus kogunisti puudub. Kirikud olid sageli võlvimata ja tihti võidi piirduda vaid lameda puulaega. Aeg möödus ja suurte katsetuste käigus, lihvides läbi aja oma oskusi, jõuti võlvimise oskuseni
Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla, mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Üldiselt meenutas gooti kirikute konstruktsioon mingi hiigellooma skeletti. Pariisis ja selle ümbruses hakati ehitama uues stiilis kirikuid. Nimelt kirikud kasvasid kõrgustesse tänu kesklöövi võlvide kõrguse kasvule. Gooti kirikute laialt levinuimaks põhiplaaniks jäi aga samuti nagu romaani stiilis ladina rist. Pikihoone oli tavaliselt 3-või 5- löövilise basiilikalise ülesehitusega. Kesklöövi tähtsus kasvas, see oli palju laiem ja kõrgem, seega külglöövid olid kitsamad ja madalamad. Ka koori põrand muutus sama tasapinnaliseks pikki hoonega. Ühe või paari apsiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitist kabelit, mis kokku moodustasid kabelitepärja. Vertikaalne sunnitlus ei valitsenud ainult siseruumide, vaid ka väisilmes. Tugikaarte ja tugipiitade raskust varjasid nende tippudelt üles pürgivad fiaalid (tornikesed) ja paljud
annaabi.ee 
