Värsstekst. Seguneb lõbusaga. Hispaania xvi-xvii saj. Tegelased muutuvad sisemiselt keerulisemaks, näitlejad kannavad uhkeid kostüüme. Lava oli üleküllastatud. Draamastseenid vahelduvad tantsu ja muusikaga. Lava on tulvil liikumist. Keel ja stiil on mitmemõttelised ja mängulised. Koketeeris publikuga. Sümboolika ja allegooria jõuline laienemine. Corneille. (1606-1684) Prantsusmaa. Klassitsistlik teater, tragöödia. Esialgu kirjutas barokkteatri lähedasi komöödiaid ja tragikomöödiaid. ,,Cid"(1636) näidend. Esimene klassitsistlik tragöödia (kuigi ei pidanud kinni reeglitest) Ühiskondlikud sündmused, armastuslugu. Tema teoste kangelased on erakordselt tugeva tahtejõuga. Lõpplahenduses täielik masendus enamasti puudub. Tahe ja mõistus piiravad ning pidurdavad näidendites tegelaste kirgi, puhastavad ja õilistavad neid. Alates 1640. kirjutas ta juba täielikus vastavuses klassitsismi eeskirjadega
Tragöödia pidi kestma vaid ühe ööpäeva, piirduma ühe tegevuspaigaga, et säilitada näidendi tõepärasust. Kuna tegevuspaiku muuta ei saanud, suurenes tegelaste monoloogide osa. Nende pikad arutlused ja mõtisklused aitasid kaasa psühholoogilise suuna arengule klassitsistlikus teatris. Corneille 17. sajandi I poole uurim prantsuse kirjanik oli Pierre Corneille, kelle loomingust algab klassitsistlik teater, kuhu kuulub ka tragöödia. Alguses kirjutas ta barokkteatri lähedasi komöödiaid ning tragikomöödiaid, mis siis Prantsusmaal moes parasjagu olid. Tema esimene kuulsaks saanud teos oli „Cid“ ja kuigi ta ei pidanud kinni klassitsistliku tragöödia normidest, peetakse seda siiski esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks. Corneille' näidendite kangelased on äärmiselt tugeva tahtejõuga. Tema näidendite lõpus ei ole täielikku masendust. „Cidi“ puhul võiks öelda, et on isegi õnnelik lõpp
annaabi.ee 
