paremini ajastu elu- ja iluideaalidele. Ruumides tihti kasutatud ovaalne põhiplaan võimaldas nende ornamentaalset kaunistust käsitleda kui ühtset tervikut, kus seinapannoode ja peegleid liigendav peentest liistudest või stukkdekoorist koosnev ornamendikompositsioon jätkus laes, ustel, aknapõskedel, luues asümmeetrilise, ent õhulise ja tantsiskleva interjööri, mida toetasid pastelsed põhitoonid. Kullatud ornament oli barokiajastuga võrreldes peenem ning toetas rokokoolikku kergust ja haprust. Põrandaid katva puit- või kiviparketi muster sekundeeris ruumides kasutatud üldisele dekoratsioonisüsteemile. Võrreldes barokiga kasutati rokokoo-interjöörides vähem gobelääne ja raskelt langevaid tekstiilkangaid. Nagu barokiajastul, nii oli ka rokokoo ruumis oluline roll täita valgusel – aknad olid suured, palju kasutati lae- ja seinavalgusteid. Oluliseks ruumi kaunistavaks komponendiks kujunes kell
nõndanimetatud urbaltisch-maja, ehk vanabalti või põlisbalti elamutüüp. Need on ühekorruselised ristkülikukujulise põhiplaaniga pikad kõrge pool- või murdkelpkatusega hooned, mille keskel on või on varem olnud sageli mantelkorsten. Seda tüüpi elamutele on omane raskepärane “maadligi” hoonemaht, originaaldetailid uksed ja aknad, aknaluugid, uksekäepidemed jne. kui need on säilinud, on arhailiselt rustikaalsed ja stilistiliselt seostatavad barokiajastuga. Aknad on olnud algselt sageli ruudukujulised ja barokile omase tihedaruudulise jaotusega, kuid sageli on need juba 19. sajandil muudetud klassitsistlikeks püstipidi piklikeks kuue ruuduga akendeks, nagu on tavapärane hilisematel puitelamutel. Vahel harva võib sellistes hoonetes leiduda ka kõrgema kunstiväärtusega detaile, näiteks barokseid ahje või maalitud talalagesid. Välisviimistluseks on tavaliselt silmapaistavalt lai rõht- või püstlaudis, mis seina löödud
annaabi.ee 
