aga said avatukus uued instituudid ja õppetoolid (bakterioloogia, neuroloogia, füüsikalised ravimeetodid, röntgenoloogia, ortopeedia, odontoloogia, kõrva-, nina- ja kurguhaigused jne). Tartut 1933. aastal külastanud Rockefeller Foundation'i ametnik kirjutab oma aruandes, et arstiteaduskonnas on kolm arvestatavat õppetooli, kus tehakse fundamentaalteadusi: 1) Närvikliinik ja neuroloogiakateeder (prof. L. Puusepa), 2)füsioloogia (M. Tiitso) 3)farmakoloogia (G. Barkan) õppetool. Alexander Lipschütz, Alfred Fleisch ja Maks Tiitso täiustasid füsioloogilise elutegevuse uurimiseks vajalikke aparaate. Füsioloogiainstituudi uurimissuunad keskendusid teadlased sisesekretsiooni, vereringe, hingamis- ja patofüsioloogia valdkondadele. Prof. Siegfried Loewe (1884-1963) pani aluse farmakoloogiainstituudi sõdadevahelisele edule. Loewe järglaseks oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia)
muutus tähelepanu pöörati enam kodumaistele probleemidele, fundamentaalteadustelt liiguti nö "rahvusteaduste" arendamisele. Rahvusliku teaduse ja kaadri kujundamine oli eesmärk ka arstiteaduskonnale. Ettevõtmine oli paraku rajatud õhukesele kultuurikihile ning rangelt teaduse vaatevinklist vaadates tõid vastaval suunal ette võetud sammud aegajalt pigem kahju nt mõne silmapaistva mitte-eestlastest õppejõu (G. Barkan) sunnitud emigreerumise näol. Rahvuslikule arstiteadusele oli vundamenti hakatud rajama juba iseseisvuse eel, nii seltside loomise, aga ka rahvuskeelse sõnavara arendamise näol. 1903. a hakkas ilmuma hilisema professori ja ülikooli rektori, Henrik Koppeli (1863-1944) algatusel ajakiri "Tervis". Iseseisvas riigis areng jätkus. Suur osa toonasest meditsiini- ja tervishoiualasest initsiatiivist oli koondunud Eesti Arstideseltside Liidu kätte Arstidepäevade korraldamine,
annaabi.ee 
