Üks vanurite öise ärkamise ja segasuse põhjuseks on lühitoimeliste uinutite kasutamine. Juba üksainus 0,25-0,5 mg-ne doos triatsolaami või 15 mg midatsolaami võib harjumatul patsiendil esile kutsuda sellise reaktsiooni. Segasusega võib liituda düsartria, kahelinägemine ja teisi neurootilisi nähte (ka 2-5 tundi kestev amneesia). Selline hoog võib tekitada suuri diagnostilisi raskusi. Hommikuune peletajaks on harilikult triatsolaam ent ka teised bensodiasepiinid, kõnelemata barbituraatidest ei ole süütud. Unerohu järk-järguline vähendamine tavaliselt lahendab selle probleemi. Ei ole õige lisada neile neuroleptikume. Nõdrameelsus Nõdrameelse ehk dementse patsiendi uni on sageli halb. Ööpäevane rütm võib olla koguni vastupidine. Patsiendi öine karjumine ja rahutus tekitavad ümbritsevatele probleeme. Liikumine ja hele valgus päeval aitavad säilitada õiget unerütmi. Nõdrameelsete ravimine uinutitega on küsitav ja raske
Võib tekkida trauma või näiteks tsentraalveenikateedri paigaldamise katsete ajal. Raviks pleuradreen. Reanimatsiooni piirid Kliinilise surma korral alustatakse alati reanimatsiooniga, välja arvatud juhul, kui on olemas bioloogilise surma tunnused (eluga kokkusobimatud vigastused, koolnukangestus). Praegusel ajal jätkuvad diskussioonid efektiivsest elustamisest, mis on kestnud üle 30 minuti. Eranditeks peetakse hüpotermiat, elektritraumat ning mürgistust barbituraatidest. Kiirabi etapil võib ebaefektiivse elustamise lõpetada juhul, kui vaatamata täismahus elustamisvõtete rakendamisele püsib asüstoolia või tekivad tagasipöördumatud surma tunnused. Enamasti tohib elustamise lõpetamise otsuse teha arst. Sellele vaatamata on otsus lasta kellelgi surra niisama julge otsus kui otsus alustada reanimatsiooni. Mitte mingil juhul ei tohiks ükskõik kumma otsuse korral puududa kohene omaste nõustamine ning suhtlus lähedastega
annaabi.ee 
