Põhjuseks võis olla ka see, et ma käisin seal üksi, kuid vahel oli mul tunne nagu oleks seal ruumis olnud ainult mina ja näitlejad. Mitte kedagi muud. Terve see tuba oli tulvil emotsioone. Iga viimnegi kui liigutus ja repliik oli hoolikalt läbi mõeldud ja kõige loomutruumalt esitatud. Ma naersin ja nutsin koos näitlejatega. Kõige rohkem meeldis mulle näidendi realistlikud jooned. Seal ei olnud mingit ilustamist ega pehmendamist. Oli karm reaalsus. Vahepeal muutusid tegelased lausa barbaarseteks ja julmadeks, kuid see oligi selle näidendi juures kõige huvitavam, kuidas oli välja toodud inimese olemus äärmusest äärmuseni. Enda lemmik näitlejaks etenduses oli Karl Laumets, kes mängis kokku nelja erinevat tegelast. Põhjus miks just tema mulle kõige enam meeldis on see, et tema tegelasi oli hea ning lihtne lugeda. Ta suutis iga sõna hääldada täpselt nii, et kõik saaksid aru, kes see tegelane on keda ta mängib. Kuid samas jäid tema tegelased mulle ka kõige müstilistemaks
maailma väärtushinnangute jaoks oli võõras, arusaamatu ja täiesti vastuvõetamatu. Õigust mõistavad inimesed lähtudes enda tõekspidamistest ja meelsusest teiste inimeste üle ilma kohut pidamata. Tehes seda brutaalsel ja barbaarsel moel. See mõttekäik näitab, et barbaarsuse olemusel võib olla kultuuriline ja miks mitte ka usust tulenev taustsüsteem, mis tingib selliste nähtuste tekke, mida peame endale omases kultuuriruumis barbaarseteks. Eelmine sajand on toonud inimkonnale kaasa palju head. Tsiviliseeritud ühiskonnas on toimunud suured põhimõttelised muutused. 20. sajandil hakati tõsiselt pühenduma loodushoiule, keskkonnale, kus me elame ja mille tuleviku suhtes me kanname vastutust. Teaduse ja õppetöö muutus märksa süsteemsemaks ja haridus muutus kättesaadavaks ja enesest mõistetavaks paljudes riikides. Tehnoloogia areng on loonud täiesti uued alused kõikides eluvaldkondades.