erinevalt tavainimesest ei kontrolli ega suuda talitseda oma alateadvuse tunge (Raska 2002) Tähtis roll kriminoloogia arengus oli ka sotsioloogilisel koolkonnal, mis 20.sajandi alguses Ameerika Ühendriikides jõuliselt arenema hakkas. Sotsioloogiline koolkond arendas mitmeid uusi kontseptsioone kuritegevuse tekke käsitlemisel. Kultuurikonflikti teooriat arendas Albert Cohen, kes tõi 1955a. sisse kriminaalse subkultuuri kontseptsiooni. Cohen jõudis noorte kurjategijate bandesid uurides järeldusele, et sellistes mikrogruppides kujunevadki välja oma mikrokultuuri nähtused nagu spetsiifilised vaated, harjumused, käitumisstereotüübid jne. Nende nähtuste integreeritud kogum subkultuur pakub indiviidile võimaluse süümepiinadeta üle astuda nn. suure ühiskonna mõjuväljast. Enamgi veel, sageli on kriminaalses subkultuuris normiks nö. tavanormide rikkumine. Kriminoloogia sotsioloogilise koolkonna teise suure teooriate grupi moodustasid
(Ernits 159). Enne Eesti ühendamist N. Liiduga 1940. a augustis oli ajakirjanduses nö rahustav propaganda, mis asendus seejärel märksa teravama kriitikaga kõige vastu, mis oli eestlastele seni püha olnud. Näiteks kirjutati omariikluse aegse ajakirjanduse kohta: "Ta seisis kodukasvanud rahamagnaatide käsutuses ja peegeldas nende jõukate auahnust, saagi- ja saamaisu." (Päevaleht) "Või kui ta otseselt ei sõitnud mammona reel, siis teenis ta kõige tagurlikumaid musti bandesid." (Uus Eesti) "Nende "mustasajaliste" lohede kõrval triumfeeris aga veel üks liik ajakirjandust, mille vaderiks oli vanglavend Aleksander Veiler, kes kunagi ei väsinud uhkeldamast oma kollase ajakirjanduse kuninga tiitliga. Rahvaleht ja Esmaspäev olid lehed, mis äritsesid kõige odavamate ja labasemate instinktidega ja mageda sensatsioonikõdiga." Jms. Ajalehtedest kadusid kirikuteated, surmakuulutused, perekonnateated. Ka õnnetused
annaabi.ee 
