teise avaliku tegelase ( Jackie Kennedy ja Warholi enda) foto.d 1960.a-te keskpaigas tegevusvaldkond laienes, hõlmates filmi, lavakujundust, tegevust rock- ansambli mänedzerina jne. Ta kasutas verd tarretama panevaid kujutusi, näiteks elektritooli või pilti autoõnnetusest, aga ka ohutuid kujundeid, näiteks lehmi ja lilli. Juba niigi masstoodangus olevate kujundite lõuendil kordamine ning nende mittevajalikku värvi toonimine andis üllatavaid tulemusi. Kujund muutus ühtaegu banaalsemaks, aga samas ka ligitõmbavamaks või, kujutisest olenevalt, isegi kohevaks. Warhol eitas alati, et tema teostel ka tähendus võiks olla. Ta koondas ka enda ümber hulga sõpru, kellega koos kirjutati raamatuid, maaliti, tehti maailmakuulsaks saanud filme, kus peaosades mängisid Warholi sõbrad. Tuntuimad teosed: ,,Supipurgid'' ,,Marilyn Manroe'' ,,Jackie Kennedy'' ,,Warhol ise'' Kasutatud kirjandus : Norbert Lyton ,,Moodsa kunsti lugu'' Avita, 2001
1. Ainestik. Essee kirjutamiseks on andnud autorile tõuke ühiskonna liigne meele mõnude tarvitamine. Seda nii narkootikumide, kui ka raha ning kompuutri ja paljude muude mõjude näol. 2. Probleemid ja lahendus. Probleemideks on sõltuvuses olevad inimesed. Alkohoolikud tarbivad alkoholi rohkelt ning see hävitab tasapisi nende elusid. Lõpuks on alkohoolikutel ainult alkohoolikutest sõbrad, kellega koos juua ning nende jutt muutub banaalsemaks. Nad korrutavad üht ja sama, tuleb aina tagasi oma kinnisideede, antipaatiate ja sümpaatiate juurde. Säravast intellektuaalist võib viimaks järele jääda robot, kes vaimutult kordab omaaegseid vaimukusi, kelle intellekt on kaotanud peened narmasjuured. Lisaks alkoholiprobleemidele on ka narkootkumide, raha ning muude sültuvust tekitavatest asjadest juttu. Lahenduseks on autor leidnud, et selle hääbuva Homo sapiensi kaitseks tuleks kuskil
,,Tõde pole olemas, see on sama õhkue kui paber, millele see on trükitud." Tõelisust, tegelikku uut tähendust, millest räägib Willis, ei eksiteeri. Kõik loovad pidevalt mingitest fragmentidest uusi fragmente. Korraga toimivad ,,madal/kõrge/pop/rahvakultuur, popmuusika/ooper, tänavamood/reklaam/kõrgmood, reklaam/kriitiline teooria/kõrgmood". Hedbige on hullem kui Baudrillard ta arvab, et on tegemist hüperkonformismiga, mis muudab ,,banaalsema veelgi banaalsemaks, kommertsi veelgi enam kommertsiks". Kunst-kultuur süsteemid mängivad suurt rolli, kuid seda suunab turg noorte jaoks täiesti kontrollimatult. MacRobbie (1994) arvab samuti, et meedia ei ole autentsuse suhtes vastanduv. Noored kasutavad meediat päris kõvasti oma huvides. Noortekultuur ei ole ühine või tavaline, vaid seda luuakse kogu aeg uuesti meedia ja turu abil. EBAJÄRJEKINDLUS: Vahetevahel Hebdige leiab, et mingisugune vastuseis on siiski võimalik. Ei ole
,,Tõde pole olemas, see on sama õhkue kui paber, millele see on trükitud." Tõelisust, tegelikku uut tähendust, millest räägib Willis, ei eksiteeri. Kõik loovad pidevalt mingitest fragmentidest uusi fragmente. Korraga toimivad ,,madal/kõrge/pop/rahvakultuur, popmuusika/ooper, tänavamood/reklaam/kõrgmood, reklaam/kriitiline teooria/kõrgmood". Hedbige on hullem kui Baudrillard ta arvab, et on tegemist hüperkonformismiga, mis muudab ,,banaalsema veelgi banaalsemaks, kommertsi veelgi enam kommertsiks". Kunst-kultuur süsteemid mängivad suurt rolli, kuid seda suunab turg noorte jaoks täiesti kontrollimatult. Thornton (1994) ei ole samal arvamusel. Ta arvab, et ajakirjad ei ole mitte hüperkonformistlikud ja ei müü maha kõike, mis neile väärtuslik on, vaid on subkultuuriliste formeeringute jaoks väga olulised. Ajakirjad loovad näiteks acid house subkultuuri sama palju kui peod ise. Nad ei peegelda, vaid loovad.
annaabi.ee 
