polnud kiita, oli õige vene talupoja elu kõvasti hullem. 19. sajandil hakkas baltisakslaste seni siiski üsna hinnatud positsioon Vene ühiskonnas langema, sest neid peeti saksameelseteks impeeriumi sisevaenlasteks. Selle põhjuseks oli baltisakslaste eelistatud positsioon. Palgavahe oli küll 18.sajandi lõpus likvideeritud, kuid arusaam püsis. Baltisakslased edenesidki ametiredelil kiiremini, kuid tegelikuks põhjuseks oli siin oma kohustuste parem täitmine. Negatiivne suhtumine baltisakslastesse tuleb 19. sajandi keskpaigas esile seoses avalikustamisega, kui hakatakse rääkima nende eelistatud positsiooni tagamaadest. Alates venestusest 1860. aastail hakkasid baltisakslased tuge otsima Saksamaalt ja seoses Saksamaa ühinemisega nähakse baltisakslasi aga Saksamaa käsilastena. Impeeriumit sooviti nüüd rohkem ühendada, tugevdada keskvalitsust, see osutus aga raskeks, sest siinne aadel oli harjunud omavalitsemise ja hea eluga. Tsaarivalitsus hakkas pooldama
Oldi siis muidugi venestamise poolt. Ei peetud võimalikuks, et tekisk kohalik omakeelne kõrgkultuur seal vms. Kultuuriliselt suhtuti meisse alavääristavalt. Üldine kirjaoskus rahva hulgas oli balti provintsides väga kõrge (95%), vene kubermangudes mingi 50% max, olenes kohast. Eestlaste ja lätlaste venestamist käsitleti tihti just julgeoleku aspektist. 1871 saksamaa ühendamine ja Keisririigi teke, see hakkas euroop ajõudude vahekorda muutma ja venee keskvõimu suhtumine baltisakslastesse hakkas muutuma. Saksa mõjus balti prvintsides hakati nägema järjest rohkem julgeolekuohtu. Venestuse algus: balti provintside kontekstis oluline laiem olukord vene impeeriumi läänealadel. Algas see poolast ja leedust 19 sajandi esimesel poolel Ukraian aladel 1870ndatel, eesti ja liivimaal 1880-1890 aastatesse jääb see raskuspunkt. 1855-1881 Alexander II valitsemiaeg oli suhteliselt vabameelne ja liberaalne. Aleksander II
annaabi.ee 
