Et parun Stackelbergist saab tema tulevane ülemus, ei osanud kumbki neist veel aimata. Pärast tormilist 1905. aastat lahkus Arved Saksamaale, kus olid tema jaoks parimad võimalused edasisteks õpinguteks ja juba omandatud teadmiste rakendamiseks. Seal veedetud kahte aastat varjutas põlissakslaste põlgus baltisakslaste vastu ning tema enda mure oma kodu, Liivimaa, ja sealsete rahvuskaaslaste hääbuva seisuse pärast. Pole ka ime, sest Arvedil kui baltisakslasel oli nö päris sakslastega ühine vaid keel. Vegesackide suguvõsa oli Balti kubermangudes elanud 12 põlve ning Liivimaa oli Arvedi jaoks alati olnud üks ja ainus kodumaa. 1907. aastal kaitstes ta Göttingeni ülikoolis füüsikalise keemia alast doktoriväitekirja kolmekomponentsetest plii, magneesium ja tina sulamitest. Rootsi läks Arved esmakordselt 1909. aastal, kui üks tema sugulasi seal rootslannaga abiellus. Pulmas kohtus ta noore karlstadlanna Inga af Segerströmiga, kellest 12.
Selle murde mõju jätkus eesti keelele siiski kuni 1939. aastani, kui sakslased lahkusid. Lühidalt öeldes tähistab see väljend seda saksa keelt, mida kõneldi aastani 1939 praeguse Eesti ja Läti alal, vana nimega Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Baltisakslaste keel oli üsna seesama saksa keel, mis Saksamaalgi, selle omapära seisnes eelkõige sõnavaras ja häälduses. Samamoodi erineb praeguste Eesti venelaste keel natuke Venemaal kõneldavast vene keelest. On näiteks väidetud, et baltisakslasel piisas Saksamaal käies öelda vaid nein, kui juba oli tema päritolu selge. Nimelt ei kõlanud see sõna mitte kui [nain], vaid [näin]. Eesti keelt mõjutas baltisaksa keel üsna tuntavalt. Enamik saksa laensõnadeks peetuist on hoopis alamsaksa ja baltisaksa päritolu. Nii näiteks ei tunne Saksamaa-sakslased selliseid baltisaksa sõnu nagu Knagge (eesti keelde jäänud sõnana nagi), Pliete (pliit), Prahm (praam), Bür (padjapüür) või rootsilaenuline Burke (purk)
annaabi.ee 
