end identifitseerima ja järgima rahvuslikku ideoloogiat ( mitte, et me jubedad natsionalistid olema peaks, vaid, et me austame oma oma riiki, järgime oma juhte, seadusi ja ei klassifitseeri end mitte-eestalasena ). Samamoodi tähendab eestlus, et me kuulume eestlaste kooslusesse ja teadvustame seda (näiteks muinasajal teadvustati end kas külakogukonna järgi, valla järgi, kuni 19. sajandini ütles eestlane enda kohta maarahvas...ja see tähendas just eristumist baltisaksast, mitte teadvustamist, et olen eestlaste koosluse liige) kui aga sai võimalikuks, et meil tekkisid rahva juhid (Jannsen ,Kreuzwald, Jakobson) ja ajalehed/laulupeod, mis kogu rahva liitsid, siis tekkis ka ühine identideeditunne(kultuurrahvuslus). Mis on siis need eesti asjad,millest eestlus omale läbi aegade elujõudu on ammutanud ? Eesti keel- kaunis, keeruline, raske ent nii omane , et kahju oleks seda kaotada. Samas peab tunnistama, et meie keel on kaunis piiratud, me ei leia tihti sõnu,
Maal peavad olema loomulikud/looduslikud piirid – Läänemeri. Nõukogude ajal, eriti 1950. aastatel, oli ajalooline side vene rahvaga eriti tugev, mis avas võimalused sotsialistliku revolutsioonini. Pärast 1950. aastaid leebus olukord. Lõpuks, 80. aastail võeti taas natsionalistlik 30. aastate käsitlus, mis siiani kestab. Viimasel ajal väljunud Liivimaa uurimine siinsetest piiridest. Uurijad Taanis, Itaalias, Saksast (mitte baltisaksast). Ka anglo-ameerika autoreid ja see kõik avardab vaatevinklit. Allikad 3 keelt: ladina, alam-saksa (14saj I pool asendab), ülem-saksa ja veidi ka vana-vene, ülivähe eesti keelt. Arheoloogilised tulemused. 13.sajandi kroonikad Henriku Liivimaa kroonika. Henriku autorsus hüpoteetiline. Mainitud Henrikus de Lattis. Saanud preestrihariduse. Lätlased peavad teda lätlaseks, sakslased vaidlevad vastu. Ent siiski pärinevat Magdeburgist,
annaabi.ee 
