Kõik eelpool nimetatud muusikud jätsid dzässmuusika olemusse oma sügava ja ainulaadse jälje. Dzässi plahvatuslik levik sünnitas ka "Harlemi renessansi", inspireerituna muusikast nende ümebr, hakkasid ka mustanahalised kirjanikud, näitlejad, filosoofid ja luuletajad usinalt kultuuri sünnitama. Varsti peale seda hakkas ka haritlaskond ja jõukas rahvas dzässi suhtes leebuma. Sel perioodil kolis dzäss üle suitsustest ja pimedatest ööklubidest suurtesse valgetesse ballisaalidesse. Tekkima hakkas ka suurem hulk valgeid dzässmuusikuid. Minu arvates võib seda lugeda traditsioonilise dzässi lõpu alguseks.
Polka tekkis u 1835. aastal tsehhi rahvatantsude sugemeist. Slaavi rahvatantsudest on kujunenud Lõuna-Eestis "Tuljak", "Savikoja venelane" jm. Kontratantsud ja kadrillid hakkasid eesti külas levima 19. sajandil umbes samal ajajärgul, mil kujunesid välja labajalavalss ja teised paaristantsud. Neis tantsudes esinevad kindlas järjekorras liikumisjoonised. Kontratantsud kui ballitantsud pärinevad Inglismaalt (ingliskad). Ballisaalidesse jõudsid need omakorda rahvamuusikast. Ingliskadel (nt "Oige ja vasemba") on võrdlemisi aeglane, pidulik, soliidne kõnnisamm ja vastav kehahoiak, eriti viirgude möödumisel teineteisest. Osavõtjate arv pole kindlaks määratud. Figuuridest on kõige tähtsam põimuvate ja kätlevate tantsijate rida ringis või viirus: sellele järgneb kohtade vahetus, sangvõttes (käevangus) pöörlemine. Kadrill oli 17.19. sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse
annaabi.ee 
