g i n" , ,, Kaukasuse vang" , ,,Mustlased", ,, Vaskratsanik" ja ,, Boriss G o d u n o v " . Kohati on tema luuletused keerulised ja enne arusaamist tuleb neid mitu korda lugeda ja mõtiskleda. Samas, kui lugeda värssromaani ,, Jevgeni On e g i n " on kõik kohe arusaadav. See teos kirjeldab Jevgeni O n e gini elu ning tänu sellele saab pildi tolle aja aadliku elust. Selgesti on kirjutatud, missugune on aadliku elu päev. Aadlik tõuseb üles, vaatab üle oma kutsed pidudele ja ballidele ning asub siis ettevalmistusi tegema. Vahepeal joob tassikese teed ja võtab mõne sõbra vastu. Nagu ikka on ka sellesse teosesse sisse põimitud armastuslugu. Jevgeni On e g i n külastab naabermõisas elavat Tatjanat, kes temasse armub ning talle armastuskirja saadab. O n e g i n, aga pilkab teda ja sõidab minema. Aastaid hiljem tagasi tulles kohtuvad nad uuesti ja seekord tahab Jevgeni On e g i n uuesti suhet luua, aga nüüd pilkab Tatjana teda ning keeldub mehe
välja peavad paistma. Vikontess andis eelkõige mõista, et inimene ei tohi end välja näidata sellisena nagu ta on. Ta peab oma tegelike tundeid varjama. Eriti hoolsalt peab ta varjama armumist, seda ei tohi kellelegi öelda ega välja näidata, sest seda võidakse kurjasti tema vastu ära kasutada. Selleks et pääseda kõrgseltskonda pidi olema hea soovitaja. Keegi, kes võtaks kaasa ballidele, et seal inimestega tutvuda. Kuid veelgi parem oleks võtta endale kaasaks keegi kõrgseltskonnast. Täpselt seda vikontess soovitaski. Ta leidis, et Rastignac võiks ära võluda proua Nucingeni, maineka rahamehe abikaasa. Rastignac oli enne juba proovinud tutvust sobitada isa Goriot teise tütrega, proua Restaud'ga. Tema aga suhtus nooremehesse põlglikult ega soovinud teda enam oma kodus näha. Kuid proua Nucingeniga hakkas asi kohe edenema. Nad hakkasid aina tihedamini kohtuma
Nagu näha, siis käib võrdlus ikka ja jälle barokiga, see näitab aga, et minusugusele barokifännile oli, mida kuulata. Sinna hulka ei saa aga lisamata jätta juba mainitud viiuldaja virtuooslikkust. Virtuooslikkus on aga taaskord baroki juurde käiv mõiste. Et selle retsensiooni lugejale ei jääks mulje nagu Sibelius oleks mingi baroki matkija, siis juhiks tähelepanu ühele fraasigrupile, mis sarnanes pea üksühele 1930. aastate ameerika ballidele iseloomulikele valssidele. Antud teose kirjutas Sibelius aga aastal 1903. See näitab, et Sibelius kasutas ka sellist muusikat, mis muusikaajaloole sai omaseks alles tulevikus. ,,Saagale" sarnaseid külgi leidub ka selles teoses. Kontrastidest sai juba räägitud, kuid veelgi suurem sarnasus oli esimese osa lõpus, mis lõppes nagu ,,Saagagi" suure crescendoga. Teine osa (,,Adagio di molto") oli karakteri poolest palju rahulikum (nagu ikka kontsertidel)
annaabi.ee 
