Petipa koreograafial. Dirigendid olid Vello Pähn, Lauri Sirp ja Kaspar Mänd. Kunstnikuks oli Saksamaal pärit Thomas Mika ja valguskunstnikuks Taanist pärit Steen Bjarke. Kontsert oli üldjoontes väga ilus ja tore kogemus, seal oli olemas romantika, võitlus hea ja kurja vahel ning müstika. Peasosades olid Alena Skatula ja Denis Klimuk, kes said oma rolliga väga hästi hakkama. Alena Skatula on samuti peaosas olnud balletilavastuses ,,Manon". Olles ise kunagi õppinud balleti ja käinud vaatamas ka teisi balletietendusi, oli huvitav leida paralleele ja võrdlusi. Mulle meeldis kuidas etendus oli üles ehitatud, see oli enamasti arusaadav ja kaunis. Kuid kui ma eelnevalt ei oleks olnud teadlik selle sisust, ei ole kindel kas oleksin kõigest aru saanud. Luikede järv nõuab tantsijat, kes suudaks mängida süütut ja graatsilist valget luike, ent samuti ka pahelist musta luike- see õnnestus Alenal suurepäraselt.
Aga loodan, et siiski ükskord saan teha tasa. Teie Väin. Veel räägib Väino oma kirjades, et ta teenistusaeg läks 3-lt aastalt 4-le ja ta lisaks ta hakkas seal tantsimas käima. Väino Tuulas -6- Tagasi Estonias Väino Arenit võeti Estoniasse avasüli vastu. Saavutatud kõrgvõrm oli mingil määral taandunud. Algasid pingelised treeningud ja õpingud Eesti Koreograafiakoolis. Kooliajal tantsis ta neljas balletilavastuses: ``Don Quijote´´, ``Dr. Aboilt´´, ``Mere kaldal´´ ning ``Giselle´´. 1959. aastal lõpetas Väino Aren Eesti Koreograafiakooli VI lennu. Diplomaaditöödeks olid: ``Tiina´´ ja ``Esmeralda´´. Väino rekord oli 33 etendust ühes kuus. Väino tantsis ka Vladimir Burmeistri lavastatuses lühiballetis: ``Strausianas´´ ja ``Boleros ´´. 1960. aastal etenduses ``Rigonda´´ peaosalise Ako rolli. Arvati, et Väino Aren sobib etendustes ainult printsilikke rolle täitma
annaabi.ee 
