Esitati vene rahvuse muusikat. Lavakujundus oli väga minimalistlik. Kogu etenduse vältel oli laval õige rohkem kaks tooli, vahel ka kitarr või laud. Jõulisemate stseenide ajal täitus lava ka suitsuga. Etenduse energia sai kätte baleriinide sünkroonis tantsimisest, mitte lavale toodud interjöörist. Võimust andis ka kindlasti juurde tantsijate arvukus, sest neid olid tohutult palju. Kostüümideks olid väga igapäevased riided, mehed polnud sukkpükstes ega naised baleriinidele omastes kleitides. Olid kas süsimustad siidkleidid või mustad ülikonnad, või jällegi väga kaasaegsed seelikud ja T-särgid koos pearättidega. Etenduses oli tehtud "Onegini" kangelastest tüüpilised meie aja tegelased. Silmapaistvaid numbreid ballettist oli palju. Ütleks, et kõik olid väga head. Esimene tants, mis mulle meeldis oli kui Onegin oli tapnud oma sõbra ning peale seda murdis esimene oma pead süümepiinadega. Ta oli ühe väikste ratastega laua taga ning siis ilmus tema
1881. Skulptuuri kõrgus on 99 cm. Esialgu tegi kunstnik kuju vahast, hiljem valati see pronksi. Degas lisas kujule riidest seeliku ja juuksepaela. Selle skulptuuri modelliks oli noor balletitudeng Marie van Goethen. Vastupidiselt harjumuspärastele elegantsetele baleriinidele on see tüdruk jäik ja kohmakas. Isegi tema sukad on kortsus. Enamik kunstnikke eelistas joonistada ja kujutada modelle kaunites poosides. Kuid Degas pidas vajalikuks näidata, kuidas inimesed tegelikult liiguvad, tabada neid vabades ja loomulikes poosides, mida teised ametivennad püüdsid vältida. Edgar Degas, Bellelli perekond. (1858-1860
annaabi.ee 
