common law. Õigusteaduskond loodi Inglismaal Oxfordi ülikoolis. 14. ja 15. sajandil hakati õigust õpetama ka Kesk-Euroopa ülikoolides, nagu Praha, Vienna, Erfurt, Heidelberg ja Lepzig. Need ülikoolid meelitasid õigust õppima õpilasi Skandinaaviast, Madalmaadest ja Ida-Euroopast. Peamised kirikliku õiguse õpetamise viisid tulevad ikkagi Bologna ülikoolist. Kõige tähtsamad inimesed õigusteaduse loomisel keskajal olid Cino da Pistoia, Bartolus de Saxoferrato, Baldus de Ubaldis, Jacques de Revigny ja Pierre de Belleperche. Nendele inimestele oleme tänulikud tänapäevalgi erinevate õiguste loomise eest ja isegi Corpus iuris canonici ja Corpus iuris civilise loomise eest. Keskajal õpetati õigust ladina keeles, kuid 13. sajandi lõpus hakati juriidilisi töid kirjutama rahvakeeles. Õiguse õpetamine ja kirjutamine ladina -ja rahvakeeles olid väga sarnased, kuna need keeled täiustasid üksteise sõnavara
absolutismis. Varajane retseptsioon (Barbarossa katse retsepteerida Corpus iuris civilis) jäi edutuks. Nn. pearetseptsiooni juhatasid sisse saksa juristid, kes Itaalia ülikoolides olid õppinud rooma õigust tema kommentaaride kaudu. Nende stuudiumi põhiliseks allikaks oli algul Francesco Accursio (surn. 1263) glossa magna või ordinaria, hiljem postglossaatorite Bartoluse (surn. 1357) ja Balduse (surn. 1400) tööd. Bartolus ja Baldus on ühtlasi dogmaatilise jurisprudentsi rajajad. Saksamaal asuti peale õpingute lõpetamist tööle valitsusametnikena, kohtunikena ja mujal. Koolitatud ja haritud juristidena oskasid nad omandatu praktilises tegevuses ellu viia. Nii juhindus Saksamaal 1495.a. loodud Riigikohus oma tegevuses juba nn. ühtsest õigusest, s.t. rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest. Tõsi, algul oli rooma õigusel subsidiaarne tähendus, sest eelistati saksa tavasid. Kuid see põhimõte ajapikku kadus
annaabi.ee 
