parandama, kus need eesti punadiviisiks ümber formeeriti. Soomusrongid olid kapten Irve juhtimisel tunginud vaenlase selja taha ja vallutanud Rakke jaama. Narva suunas ei saanud rongid enam minna, kuna punased olid kõik raudteesillad ja truubid puruks lasknud. Nüüd otsustas kapten K. Parts tungida kõigi rongidega edasi Tartu suunas. Tartu vallutamine Tartu vallutamiseks oli ülemjuhataja andnud 2. diviisi ülema käsutusse lisajõude Järvamaa ja Tallinna kaitsepataljonide ning Balahoviti üksuse ja saksa kooliõpilaste roodu näol, kuid diviisiülem arvas neist jõududest Tartu vallutamiseks mitte piisavat ja soovis appi veel soomlasi. Kuperjanovi partisanid valmistasid oma ootamatude rünnakutega Punaarmee tagalsse enamlastele palju tuska. Nüüd oli Kuperjanov oma paari rooduga raudteele välja jõudnud, kus ta kohtus soomusrongidega. Soomusrongidele oli tee Tartusse vaba. Linn vallutati punaüksute käest 14. jaanuaril. artus olid punased toime pannud massimõrva
polguga ja relvastusega Eesti poolele üle. Nimetatud asjaolu kergendas tunduvalt Pihkva hõivamist. 25. mai õhtuks jõudsid vaenlase poolt mahajäetud Pihkvasse Kuperjanovi partisanid. Pealetungi käigus purustati ka Eesti vallutamise eesmärgil formeeritud punane eesti kütiarmee. Vastase Ostrov - Porhovi piirkondade rindeliin oli lagunenud, kuid pealetungi jätkamineVenemaa sisemaale ei olnud rinde laiaks venitamise tõttu otstarbekohane. 29. mail anti Pihkva kaitsmine osaliselt üle Bulak-Balahoviti juhatuse all tegutsevatele Vene valgete väeosadele. Eesti põhijõud tõmmati tagasi Irboska piirkonda, kus asuti rajama riigipiiri kindlustamiseks fortifikatsioonirajatisi traattõkete, kaevikutesüsteemi ja varjendite näol. 1919. a. sügiseks valminud kaitseliin ei võimaldanud vastasel sellelt suunalt enam Eestisse tungida. LAHINGUD PÕHJA-LÄTIS. Üheaegselt Pihkva operatsiooniga algas ka lahingutegevus Põhja-Läti osaliseks
annaabi.ee 
