Ahju juures märkasid na Ahast ja kutsusid teda Viljandi poole kaasa. Algul Ahas ei tahtnud minna aga lõpuks jooksis neil e õhtupimedusse järgi. 6-7 peatükk. Palju olid mehed rännanud, nad otsisid paika kus saaks puhata. Nad peatusid üksiku maja juures, ukse avas väike väeti vanamees. Lubas nad enda juurde põrandale magama. Ise veel kurtes kui vilets kõik on . järgmine päev rändasid mehed edasi, et kusagilt küüti saada. Ükskõik kuhu nad ka sisse astusid ei saadud midagi sest Balahhovits oli oma rügemendiga üle käinud. Toit oli minema tassitud ja loomadki ning samuti vägistati naisi. Kui nad teel edasi kõndisid kuulsid na kisa. Ohvitser läks ligi ja päästis peremehe ja naise rüüstajate käest. Ohvitser lasi ühe mehe isegi maha. Peagi tuli ratsavägi, sest teised mehed olid kohe kaebama läinud. Ohvitser oli kõrgema astmega ja teda austati, siis veel eriti kui kuuldi millega omamehed hakkama olid saanud
Ahju juures märkasid na Ahast ja kutsusid teda Viljandi poole kaasa. Algul Ahas ei tahtnud minna aga lõpuks jooksis neil e õhtupimedusse järgi. 6-7 peatükk Palju olid mehed rännanud, nad otsisid paika kus saaks puhata. Nad peatusid üksiku maja juures, ukse avas väike väeti vanamees. Lubas nad enda juurde põrandale magama. Ise veel kurtes kui vilets kõik on . järgmine päev rändasid mehed edasi, et kusagilt küüti saada. Ükskõik kuhu nad ka sisse astusid ei saadud midagi sest Balahhovits oli oma rügemendiga üle käinud. Toit oli minema tassitud ja loomadki ning samuti vägistati naisi. Kui nad teel edasi kõndisid kuulsid na kisa. Ohvitser läks ligi ja päästis peremehe ja naise rüüstajate käest. Ohvitser lasi ühe mehe isegi maha. Peagi tuli ratsavägi, sest teised mehed olid kohe kaebama läinud. Ohvitser oli kõrgema astmega ja teda austati, siis veel eriti kui kuuldi millega omamehed hakkama olid saanud
Valga ja Võru linna - mitte mingisuguseid lahinguid Pihkva-Petseri-Valga raudteeliinil ei toimunud. 1500 tääki-mõõka hakkasid dets II poolel liikuma Tartu peale - Petserist üle Räpina ja Võrust üle Põlva. Tartu kaitseks olid üsna märkimisväärsed jõud, eestotsas kindral Unt. Lisaks tegutsesid Tartu ja Tartu maakonna kaitseliidusalgad Kuperjanovi juhtimisel ja Tartu alla koondus ka üks osa Vene valgakaartlaste väest. Stanislav Bulak-Balahhovits - tsaariarmee ratsaohvitser - punaste poolt valgete poole üle läinud. Tartus kujunes situatsioon, et kaitsjad olid isegi ülekaalus ründajatest. Sellest hoolimata Tartut kaitsta ei suudetud. Tartu all valmistuti lahinguks, aga selleks ei tulnud midagi välja, 20. dets õhtul algas Tartus evakuatsioon. Seda kasutasid enda huvides ära nii Tartu linnaelanikud kui ka mõned polgu allüksused. Tartu maakonnavalitsuses esimeheks oli sotsdem Jans - mees, kelle teod ei
Lõunarinne Punaarmee oli algusest peale passiivsem. Otsiti võimalusi kokkuleppeks saksa vägedega. Eelistati edasistest kokkupõrgetest hoiduda. Kokkuleppeid ka saavutati. 8.12 andsid sa väed üle Võru, mõni päev hiljem Valga. Kagu-Eestisse jäid ainulr ca 1500 aktiivset võitlejat. Kuni Tartuni ei olnud rahvaväge pm olemas. Eestlaste-sakslaste suhted jätsid kõvasti soovida. 23.12 Punapargi lahing. Tartu all tekkis olukord, kus eestlased olid ülekaalus. Bulak-Balahhovits. Tartu kaitsmine oleks pidanud olema võimalik. Tartus formeeritava 2. jalaväepolgu meeleolu oli väga nigel, paljud keeldusid rindele minemast ilma sobilike jalanõude ja rõivasteta. 2 teise jalaväepolgu roodu tõstsid mässu. Mingit lahingud Tartust lõuna pool siiski toimusid, aga nemad sunniti taanudma. 21.12 jäeti Tartu maha ilma igasuguste lahinguteta. Kogu Vabadussõja kõige häbiväärsem seik. Tartust põgeneti otse Põltsamaale ja polgust jäid järele vaid riismed
annaabi.ee 
