taustas uurida. Me võime kloonitud DNAsid kasutada praktilistel eesmärkidel, seda geneetilise koodi universaalsuse tõttu. Kui plasmiidi sisestada inimese geen ja sisestada see tagasi bakteri rakkus, siis hakatakse ka selle inimese geeni pealt transkribeerima mRNA'd. Siis hakkavad bakteri ribosoomid sünteesima selle mRNA pealt valke ja need valgud on täpsed samad, mis oleks tehtud inimeses. Plasmiidid looduslikult on bakterirakkudes, seega on kloneeritud järjestused otstarbekas viia bakterirakkudesse, aga pmst võib viia ka teistesse rakkudesse. Kui näiteks selline plasmiid sattub näiteks imetaja raku tuuma, siis tuumas hakkab ta käituma nagu iga teine DNA molekul. Kuid raku jagunemisel plasmiidi ei paljundata. Väga paljude eukarüüotsete geenide puhul, pärast seda, kui selle geeni pealt on valmis sünteesitud RNA, siis RNA ei ole mitte koheselt ,,küps", et teda oleks võimalik koheselt ribosoomides transleerida. Enne seda tuleb RNA'st
d retriktaasiga, mis genereerib "kleepuvad" otsad. (kui nii kloneerimisvektori DNA-d kui ka kloneeritavat DNA-d on lõigatud ühe ja sama restriktaasiga, saame klonerimisvektoi otste vahele "kleepida" uuritava DNA lõigu. Fosfodiestersidemete moodustamiseks kloneerimisvektori DNA ja uuritava DNA lõigu otse vahele kasutatakse ensüümi DNA ligaas) 2. DNA fragment kleebitakse vekroti B-saiti 3. Uus konstrukt viiakse bakterirakkudesse. 45.DNA sekveneerimise põhimõte. DNA nukleotiidse järjestuse määramine.Põhineb DNA fragmentide populatsiooni analüüsil, kus kõik fragmendid algavad samast nukleotiidist, kuid lõppevad sellest statistiliselt erineval kaugusel.Korraga analüüsitakse nelja fragmentide segu, millest ühest lõppevad kõik fragmendid suvalisest G nukleotiidist, teises A nukleotiidist, kolmandas T ja neljandas C. DNA sekveneerimisel kasutatakse nii keemilist kui ensümaatilist meetodit
annaabi.ee 
