faagidega, DNA-elementidega, mis pole bakteri enda päritolu, või kemikaalidega nagu antibiootikumid ja teised biotsiidsed ained. Tekib küsimus, miks bakter peaks ise ennast lüüsima? Üksikorganismi seisukohalt on programmeeritud surm fataalne ning ei anna üksikule bakterile eeliseid kohanemiseks keskkonnaga. Programmeeritud rakusurma korral tuleb vaadelda bakteripopulatsiooni tervikuna, sest osa populatsiooni surmast võib saada bakteripopulatsioon tervikuna kasu. Üha rohkem tekib paralleele hulkraksete organismidega, kus osa populatsioonist sureb tervikorganismi nimel. Välja on toodus viis põhjust, miks rakud võiks ennast lüüsida: 1. Biofilmi moodustumiseks. Teatud liigid sisaldavad biofilmi maatriksis palju ekstratsellulaarset DNA-d ehk eDNA-d. Seda kasutavad bakterid biofilmi vajaliku struktuuri moodustumiseks, mis laseb veel ja toitainetel biofilmist läbi liikuda
Osadel patogeensetel mikroorganismidel (Haemophilus influenzae, Helicobacter pylori, Neisseria meningitidis) on kirjeldatud nähtust, kus nende bakterite infektsioonivõimet suurendavad mutatsioonid tekivad väga kõrge sagedusega teatud geenides asuvates hüpermutabiilsetes DNA kordusjärjestustes (contingency loci). Selline faasi varieeruvus (phase variation) e. fenotüübiline ümberlülitus (phenptypic switching) on oluline just selliste bakteriaalsete infektsioonide korral, kus algne bakteripopulatsioon on väga väike ning peab limiteeritud toitainete tingimuses olema konkurentsivõimeline teiste mikroorganismidega. Samuti peab ta püsima ja suutma oma arvukust tõsta peremeesorganismis ka siis, kui organismi immuunsüsteem püüab patogeeni organismist välja tõrjuda. Sellise olelusvõitluse tingimustes ongi evolutsiooni käigus välja kujunenud molekulaarsed mehhanismid, mis võimaldavad bakteritel teatud
annaabi.ee 
