S. pyogenese poolt. Teine pool on viiruslikud. Kui on tegu bakteriaalsega, tuleb kohe teha AB ravi, muidu võib haigus üle minna reumaks ja glomerulonefriidiks. Sarlakid (põhjustaja S. pyogenes). Algavad ägeda farüngiidi pildiga. Keelele ilmub vaarikapunane katt ja 7. haiguspäeval ilmub nahale lööve, mis on tingitud S. pyogenese erütrogeensest toksiinist, mida kodeeritakse faagi genoomis. Nekrotiseeriv fastsiit. S. pyogenes on tuntud ka nn lihasööja bakterina, kuna tema rakkude pinnavalgud ja eksotoksiinid toimivad superantigeenidena. Nende vastu moodustuvad antikehad ja see indutseerib nahaaluse koe kahjustuse (inimene hakkab ise oma nahaalust kudet lagundama). Esmalt ilmub kerge punetus ja turse. Siis nahatemperatuur tõuseb, nahk muutub lillaks, siniseks, tekivad kollase sisuga villid. Edasi tekib 4-5 päeva jooksul nahaaluse koe nekroos. Haigust iseloomustab ka väga tugev valu väikese haava korral. Glomerulonefriit
Samad hõimkonnad on valdavalt ka taimede risosfääris. Arhesid on kirjeldatud ainult üksikutel juhtudel, neid on leitud maisist, kohvipuu marjadest ning arktilises tundras kasvavates lugades (Juncus trifidus). Kuigi taimedest on leitud valdavalt neljast hõimkonnast baktereid, kuuluvad bakterid väga paljudesse perekondadesse ning taim-bakter suhe, kas tegu on mutualismi või patogeensusega, sõltub rohkem taime ja bakteri genotüübist, kui sellest, millise bakterina on ta varem kirjeldatud. Proteobacteria hõimkonnast on enim leitud taimedest -proteobaktereid (26%), millest omakorda on enim kirjeldatud liike perekondadest Pseudomonas, Enterobacter, Pantoea, Stenotrophamonas ja Acinetobacter. Perekonna Pseudomonas tuntud liikidest on kirjeldatud nii taime kasvu soodustavaid liike, P. fluorescens, P. putida kui ka taimpatogeene nagu P. aeruginosa, P. syringae, kui ka inimpatogeene P. aeruginosa. Sarnaselt perekonnale Pseudomonas võib leida
annaabi.ee 
