jäänud Mongoolia. See on eurooplase jaoks tohutu pindalaga, kuid väikese rahvaarvuga riik, mille elanikke peetakse endiselt metsikuiks nagu Tsingis-khaani ajal Pindala: 1 565 000 km2 Rahvaarv: 2 569 000 Pealinn: Ulaanbaatar Keel: mongoli (riigikeel) Rahaühik: tugrik President: Natsagiyin Bagabandi Iseseisvus: 11. juuli 1921 Riigihümn: Bügd Nairamdakh Mongol Haldusjaotus: Mongoolia on jaotatud aimakkideks (kokku 18) · Arhangaj - (Tsetserleg - ) · Bajanhongor - · Bajan-Ölgij - - (Ölgij - ) · Bulgan - · Darhan - - () · Gobi Altai (Gov-Altaj) - - (Altaj - ) · Gov-Sümber - - (Tsojr - ) · Ida-Gobi (Dornogov) - (Sajnsand - ) · Idaaimakk (Dornod) - (Tsojbalsan - ) · Kesk-Gobi (Dundgov) - (Mandalgov - ) · Dzavhan - (Uliastaj - ) · Orhon - (Erdenet - ) · Sühbaatar - (Baruun-Urt - -) · Selenge - (Sühbaatar - ) · Keskaimakk (Töv) - (Dzuunmod - ) · Uvs - (Ulaangom - ) · Hovd -
Jutustus ,,Ulpan" ilmus ksahhi keeles 1974 ja see räägib Kasahhi naise emantsipatsiooni algusest 19. sajandi lõpul. G.Müsrepov on kirjutanud ka rea näidendeid, millest olulisemad ,,Amangeldõ" (1936), milles käsitletakse 1916. aasta rahvuslikku ülestõusu ja Kodusõja kangelase A. Imanovi elu, ning 19. sajandi Kasahhi luuletaja ja helilooja Ahhan-Sere saatust kajastav ,,Poeedi tragöödia" (1958). 45 Abai isa. Rahvaluule aineil kirjutatud näidendi ,,Kozõ Körpes ja Bajan-Sulüü" (1939) on eesti keelde tõlkinud A. Jakobson (1949, pealkirja all ,,Laul armastusest"). Ulpan (1974, eesti keeles 1982) Jesenej naiseks saamine. Vana, 70-aastane lugupeetud ringkonnabii46 sibaan Jesenej kohtub 20- aastase kurleuudi hõimust Ulpaniga. Jesenbai on tütarlapse arukusest ja julgusest rabatud, pidas teda alguses koguni noormeheks. Jesenej oli oma naisest Kanikej 'st juba seitse aastat lahus olnud 47: Jesenej läkski Ulpani kosima
Veo a dos hombres negros, de pie junto a unos muros de piedra, fríos y húmedos. Tienen sombreros puestos. Una cuerda les rodea el tobillo derecho. La cuerda está trenzada con cuentas y borlas de adorno. Están construyendo un depósito con piedra y arcilla; ponen trigo allí, una especie de cereal molido. El cereal se trae en un carro con ruedas de hierro. En una parte de la carreta hay esterillas tejidas. Veo agua, muy azul. Alguien da órdenes a los otros. Hay tres peldaños que bajan al granero. Fuera, la estatua de un dios. Tiene cabeza de animal, de ave, y cuerpo de hombre. Es un dios de las estaciones. Los muros están impermeabilizados con una especie de brea, para evitar que entre el aire y para mantener fresco el cereal. Me pica la cara... Veo cuentas azules en mi pelo. Hay bichos ahí, moscas, que me producen escozor en la cara y en las manos. Me pongo algo pegajoso en la cara para espantarlas... tiene un olor horrible; es savia de algún árbol.
annaabi.ee 
