"Käesolevas essees tähendab normaalteadus uurimist, mis baseerub kindlalt ühel või enamal mineviku teadussaavutusel, saavutustel, mida mõnesugune teadlaskond tunnustab teatud ajal kui vundamenti oma edasiseks tööks" on ta öelnud. (lk27) Leian, et see definitsioon võiks kehtida ka väljaspool seda esseed, sest tegemist on igati loogilise lähenemisega ning sobiks ka üldisesse normaalteaduse konteksti. Selleks, et teadlane saaks midagi uurida, peab tal olema mingisugune baasteadmine juba olemas. See omakorda tähendab, et need baasteadmised tuleb kuskilt saada, peamiselt saadi need varasemate teadlaste töödest. Kuhni järgi olid eeskujuks sellised teosed nagu: Aristotelese "Physica", Ptolemaiose "Almagest", Newtoni Principa ja Opticks, Franklini Electricity jpt.(lk 27) Nende loetlemine ehk polegi antud hetkel nii tähtis, kui teadmine, et teadlased uurisid edasi eelnevate teadlaste töid ehk võtsid need aluseks, seega lisasid midagi
asjakohast infot leida, kui seda vaja on. Õpetaja peab oskama erinevaid faktikillukesi üldiste teoreetiliste teadmistega kokku viia. Üks teadustöö jooni ongi suutlikkus laskuda mõistete ja definitsioonide tasandilt n-ö käegakatsutava reaalsuseni (ja vastupidi). Abstraktsioone ning teooriaid ei saa iseendast uurida (v.a filosoofias), neile on vaja anda praktilised mõõdikud. Kui eeltöö on tehtud ja baasteadmine teemast olemas (üht-teist on loetud, statistikat on vaadatud), siis saab uurimistöö kavandamisega edasi minna. Üks tähtis, võimalik, et isegi kõige tähtsam etapp uurimistöö õnnestumisel on uurimisprobleemi seadmine. Mida tahab uurija oma tööga teada saada? Mis ülesannet lahendada? Siin on kahte liiki raskusi. Esiteks, paljudele õpilastele on raske probleemi sõnastada
annaabi.ee 
